Nädalavahetus

 Lõpuks on käes nädalavahetuse algus. Ja saab mere äärde minna. Pole midagi paremat, kui siit külast minema saada. Ma ei väsi kordamast, tahan rannikule elama. Kui töö saaks läheks kohe. Tagant järgi tundub, et mõned aastad tagasi oleks pidanud minema, kui tööd pakuti. Mis tehtud, see tehtud, seda enam muuta ei saa. 

Juba õhtul ütlesin oma perele, et 10.30 lähme minema. Selleks ajaks pidi kõigil söödud olema ja asjad pakitud. Peetri asjade pakkimine käib järgmiselt. Tema ütleb, et ta võtab minu kaasa ja kõik 😍. Vaene mina pean tema asjad ka pakkima. Ma ei saanudki aru, kuidas see võimalik on. Aga seekord oli vähem asju, kui tavaliselt. Ei tea kas midagi olulist jäi maha? Kogu pere oli igatahes autos olemas. Peamine oli see, et 10.29 olime me autos ja hakkasime sõitma. Ma tean jah, et ma olen andekas.

 Maantee oli enam vähem. Sõidumeistreid muidugi jagus. Millal neid ei jagu? Õnneks olin ma kõrvalistmel 😆, seega stressi vaene. Ma vaatasin gps, et õigesse kohta jõuaksime. Mitte kordagi ei sõitnud valesti. Ma olen tõelise arengu läbi teinud. Kunagi saan ehk selgeks kumb on parem, kumb vasak pool. Täiesti õudne mul on need koguaeg segamini. Ma võin täiesti süüdimatult öelda , keera x poole, kui tegelikult on vaja teisele poole minna. Nüüd ma olen uue trikki selgeks saanud. Kui ma ütlen keera x poole, tõstan käe ja näita kuhu poole. No vahel ütlen ühte ja näitan teist poolt 😁. Vaene Peeter peab, siis arusaama kuhu vaja minna. Sellepärast sobib talle, et mina sõidan. Täna ronis ta ise rooli taha. 

Taevas läks enne rannikule jõudmist pilve. Marlen targutas, et ma valisin hea ilma randa tulemiseks. Eks ole, too veel laps „reisile“. Ei läinud kaua mööda, kui tibutama hakkas. Seejärel kallas juba pangest. Einoh super.

 Jõudsime oma ööbimiskoha juurde ja autost välja ei saanud. Koha omanik tuli majast välja vihmavarjuga ja sain ma majja. Peeter parkis auto kõnnitee äärde. Mina tegin avastuse, et koha omanik ei saa hästi kohalikust keelest aru. Aru oli saada, et ta on kuskilt mujalt. Küsisin mis keelt ta räägib. Tuli välja, et vene keel, nad on Moskvast pärit.(Omanikud on abielupaar ja nende täisealine laps. Laps räägib hispaania keeles, vanemad vähe). Minu vene keel on alla igasuguse arvestuse, ma saan aru, aga rääkimine.... Ma ei ole päris palju aastaid rääkinud ja sõnad ei tule meelde. Peeter tuli sisse ja rääkis ise, tal tuleb paremini välja. Vihma kallas jätkuvalt ämbrist. Igatahes saime võtme ja meile näidati apartament kätte. 2 magamistuba, köök-elutuba koos, vannituba. Puhas ja korralik, suhteliselt värske. Lisaks ootas lapsi mahl, vesi, mufinid, šokolaadijook. Meile oli pudel veini ja kohvimasina jaoks kapslid. Meeldib ja sõbralik teenindus. Auto saime eraparklasse pargitud. Peetrile näidati kus see asub ja ta viis auto sinna. Põhimõtteliselt oleks kuhugi tänava peale ka parkida saanud. Kuid see tähendaks koha otsimist. Lihtsam on 10 euri kahe päeva eest maksta. Tuled/lähed millal tahad ja koht on olemas. Vihm jäi lõpuks õhtul järgi.

 Päeva parim ehk teadmatus. Mulle kapselkohvi ei meeldi. Mul on alati oma kohvikann kaasas ja kohvi ma tegema hakkasin. Kannu vesi, filter puru, ülemine kann peale ja pliidile. Pliit nupust sisse, kann peale ja laua äärde istuma. Hetk hiljem käis piiks ja pliit lülitus välja. Huvitav, kohv polnud veel valmis. Uuesti nupust käima, temperatuuri näitaja vilgub, käib plõks ja ei midagi. Pliit mingi „erilise“ nipiga. Ma olen enne ka pliiti kasutan ja seega peaks nagu oskama. Marlen ja Peeter vaatasid samuti ja ei midagi. Isegi internetist otsisin, kuidas tööle läheb. Selle margi kohta loomulikult info puudus. Kuna mõistus ei võtnud sai omanikule teada antud, et me ei saa pliiti tööle. Omanik tuli kohale ja näitas kuidas käib. Õigemini ütles, milles viga. Tegemist on Induktsioonpliidiga. Sellel pliidil tuleb kasutada plaadisuuruses potti/ panni. Muidu ta ei lähe tööle. Minu kohvikeetja on väiksem ja sellepärast pliit tööle ei läinud. Lihtne ja loogiline. Naersime kõik koos antud olukorra üle. Tegijal pidi juhtuma, aga kas alati peab minuga juhtuma? Meil kodus on keraamilinepliit ja seal pole tähtis, kui suur anum peal on. 

 Õhtul käisime mere ääres ja linna peal jalutamas. Täiesti uskumatu oli see, et siin on juuksurid. Esimeses kohas öeldi, et järgmised paar tundi on ajad täis. Öeldi, et võime õhtul hilja tagasi tulla või homme. Me leidsime mõned tänavad eemal teise koha ja seal oli kohe aega. Juukseid põrandale jäi piisavalt. Lõikus maksis 7 euri. Gregoril on nüüd normaalse pikkusega juuksed. Ei näinud ta enam tukka alt välja ja külgede peale oleks väiksed patsid saanud punuda. Kusjuures ma peale igat lõikust vaatan, et Gregoril on ilus pea kuju. Kui ta karva on kasvanud ei saa aru 😁. Muidugi näeb ta ise paremini välja ja lisaks näeb viisakam välja.

 Laupäeva hommikul käisime niisama linnas jalutamas. Siin on linnad kõrvuti, vahel ei saa aru, millal üks lõppe ja teine algab. Samas on see piirkond kuidagi nii kodune. Igakord siin käies on tunne, et olen koju jõudnud. Kunagi, kui me Hispaaniasse tulime, siis esimese kuu just siin olimegi. Ju sellepärast on siin kodune tunne. Ma vaatasin juba tööpakkumisi ja ei leidnud midagi. Tõeline pettumus. Uh selleks, et töö leida on vaja kas aega või õnne. No raha võiks pangaarvel ka rohkem olla. Juhul, kui kohe tööle ei saa. Mul peab tagavara olema. No nii nüüd panin teemast täitsa mööda.

 Laupäeva lõuna ajal läksime randa. Ilm oli soe ja puhus tuul. Gregor pani telgi püsti ja see tahtis korduvalt ära lennata. Gregor jättis telgisuu tuule poole, et tal seal istudes palav ei hakkaks. Lõpuks keeras ta telgi ümber nii, et tuul puhus tagant. Vesi oli külm ja ujumas ei käinud meist keegi. Meie Gregoriga jalgupidi olime vees. Peeter istus riides tooli peal, päiksevarju all. Marlen vedeles rätikul fliis seljas ja teatas, et täna ei ole rannailm. Eks ole. Õues on soojem, kui suvel Eestis ja temal pole sobiv ilm. Appi kuhu ma sattunud olen. Minule igatahes ilm sobis ja ma nautisin seda. 

 Õhtul läksime linna peale. Kõigepealt mõtlesime, millisesse linna läheme. Valituks osutus Blanes. Me oleme seal käinud, seega ei midagi uut. Ma olen täheldanud, et tegelikult leiab/näeb alati midagi uut. Sõitsime kindluse poole, kui Gregor nägi inimesi minemas meres asuva kalju peale. Pole kordagi enne seda näinud. Otsustasime kindluses ära käia ja, siis vaadata. Ülesse viib kõver tee, ühel pool on majad ja nende ees pargivad autod. Peetrile meeldib selliste teede peal sõita. Need pargitud autod võiks muidugi olemata olla. Ülevalt vaatasime enne nähtud kalju poole ja, siis tuli tõeline selginemine. Ma olen alati mõelnud, miks selle koha peal on meri tagumiku kujuga. Ja nüüd sain aru, et sealt saab kalju juurde. Liiga lihtne, eks ole. Kohustuslikud pildid tehtud oli aeg linna minna. Enne nägime tasulist parklat ja sinna sai auto pargitud. Seejärel võtsime suuna kalju poole. Uskumatu ja saabki sinna peale minna. Peale meie oli seal päris palju inimesi. Kalju pealt avanevad vaated merele ja linnale.

 Nagu ikka läks kõht tühjaks ja tuli kuhugi sööma minna. Terve pikk tänav oli täis söögikohti. Hakkasime algusest pihta, et menüüdega tutvuda. Lugesime menüüd, kui teenindaja tuli meie juurde ja hakkas rääkima. Teda huvitas kus kohast me pärit oleme. Arvas, et oleme sakslased, hollandlased, taanlased, ukrainlased, soomlased. Meie vastasime, et ei ole. Tal oli uudishimu suur ja ta pakkus, et saame sangria tasuta, kui ütleme. Me ei öelnud ja läksime teisi kohti vaatama. Ei saa esimesse kohta minna. Tegime tänavale tiiru peale. Sinna kuhu oleks võinud minna olid lauad täis. Seega lõpuks läksime esimesse kohta tagasi. Teenindaja juhatas meid lauda ja rahvuse küsimus jätkus. Ütlesime, kus kohast oleme ja saime kannu sangriat. Pole paha. Ma kogu toidu ootamise aja mõtlesin, et peab pilti tegema. Millal mulle see meenus? Kohe, kui pool oli söödud. Üks huvitav tähelepanek. Mitte üheski söögikohas (kohvik, restoran) ei küsita vaktsineerimisepassi, negatiivset testi või läbipõdemisetõendit. Seega meil saab kõikjal käia ilma „lisa paberiteta“. Ahjah, toit oli hea või oli kõht lihtsalt tühi. Meie Peetriga sõime paellat, Gregor lambaribisid friikartulite ja juurviljadega, Marlen pizzat. 

 Mulle on alati magus meeldinud. Siin kus me elame on valik ja maitsed suhteliselt kehvad. Kui midagi tahad tee ise, on kõige lihtsam. Kuid seal, kus me olime on valik palju parem. Seal müüakse minu vana lemmikut, beseed. Gregor hakkas neid minu järgi sööma. Ma vahel teen ise ka, aga see võtab aeg.

 Lõpuks oli käes pühapäev. Viimane päev tekitab minus stressi st, et peame koju tagasi minema. Õnneks oli meil aega ja nii me nautisime päeva. Ma oleks tahtnud rannas olla ja päikest võtta. Ilm arvas, et talle sobib pool pilves rohkem. Seega käisime lihtsalt mere ääres jalutamas. Koju sõit läks suhteliselt normaalselt, kui nii võib öelda. Üks teelõik oli, kus tekkisid ei millestki ummikud. Sama kiirelt, kui nad tekivad, nad ka hajuvad. Arusaamatu. 

Maja ees asju autost välja tõstes ütles Marlen, et minnes meil polnud nii palju kotte. Jah, tal oli õigus. Me käisime minnes poest läbi ja sai mõned riided kooli jaoks ostetud. Lisaks käisime toidupoest läbi. Seal kus me olime on 7 päeva nädalas poed lahti. Uskumatu, aga poed on alati rahvast täis. Seda enam, et pühapäeval toimub poe kõrval turg. Täitsa mõttetu oleks poed kinni hoida. Meil võiks ka poed pühapäeval lahti olla. Enda kohapealt võin öelda, et veel vähem riideid oleks võinud kaasa võtta. Koju jõudes esimese asjana teeme kotid tühjaks ja paneme kõik oma kohale tagasi. Mulle ei meeldi, kui asjad jäävad mitmeks päevaks vedelema. Mingi kord peab majas olema. 

See oli viimane nädalavahetus enne kooli. Suvi sai sellega läbi. Uhhh. Oli tore suvi ja nädalavahetus. Mis edasi saama hakkab, seda näitab aeg. 

Pildid lisan eraldi.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Vanaks olen jäänud.

Allakäigu trepist alla

10.01.2014