08.11.2015

Hommik pidi õhtust targem olema, kuid vastust eilsele küsimusele ei olnud ta siiski kohale toonud. Valik oli ranniku ja Zaragossa vahel ja võitjaks osutus rannik. Ei saa me mereta hakkama. Kõigepealt otsustasime minna Montserrati mäge külastama ja, siis edasi vaatama mida teeme. Ma uurisin hommikul erinevate majutuskohtade hindasid, aga ühtegi broneeringut ei teinud. Võtsime kaasa magamiskotid, kuna vajadusel saame ööbida autos. Lisaks jätsime võimaluse õhku, et tuleme üldse ööseks koju. Montseratti jõudes ilmnes, et seal on väga palju autosid. Teeääred olid kõik kinni pargitud ja nii me aina edasi sõitsime. Üks hetk ilmnes, et tuleb pilet osta, et autoga edasi sõita. Vaatasime, et meil tuleb 6.50 maksta ja lootsime, et äkki leiame eemal koha kus parkida. Meie ees läksid autod ja ees sõita tegi tema ees olevast autost mööda sõidu, kuna see jäi parkimiskohta ootama. Meie ees sõitja sooritas mööda sõitu, kui ilmnes, et buss tuleb vastu. Tee oli kurviline ja buss ilmus tema jaoks äkki. Kusjuures ma vaatasin enne ees sõitvat autot ja tahtsin tema järgi minna hea, et ei läinud. Igatahes oli teeäär autosid täis ja üks hetk ei olnud autol kuhugile minna, kuna seisid bussiga kohakuti. Mingi aeg ei saanud sõidukas ei edasi, ega tagasi. Meie jaoks oli nalja, kui palju, sest sõidumeistreid jagub siin ja mitte vähe. Bussil ei olnud kuhugile minna ja jäi sõiduka manöövrit oodata, millega ta ei saanud kohe kuidagi hakkama. Igatahes nõksutasid nad mõlemad millimeetri kaupa ja lõpuks oli võimalik liikvele saada. Ainukene, mida ei olnud oli parkimis koht. Jõudsime ringteeni ja tuli hakata alla tagasi sõitma. Keerasin teeääres olevasse parklasse ja plaanisin teiste autode tagasi seista, kuni äkki keegi läheb ära. Ei jõudnud ma veel parkida, kui üks suurem auto sõitis minema. Jeeee me saime koha ja, mis peamine normaalse koha. Vaatasime enne, et kõik kohad on nö väikseid autosid täis ja lootus kuhugile mahtuda on väike. Nii, siis meil lihtsalt vedas. Väike ülevaade Montserrati kohta. Barcelonast 38 km kaugusel asuv Montserrati klooster on Hispaania vanim benediktiini klooster. Montserrati klooster asub merepinnast 700 m kõrgusel hambulisel Montserrati kaljul, mis tekkis 25 miljoni aasta eest ning mille tipu kõrgus on 1236 m. Montserrat tähendab hispaania keeli hambulist mäge, ja ajahammas on mäe hambad kulutanud tippudeks ja tipukesteks, mida väljanägemise järgi kutsutakse Muumiaks, Elevandi Londiks, Halliks Hobuks ja veel paljuks muuks. 1987. aastal kuulutati see ala looduspargiks, kus nüüdseks on üles loetud üle 1000 taimeliigi, mis sealsete mäeskulptuuride keskel ja ümber kasvavad. Montserrat' looduspark rabab oma eripäraga, selle kõrgeimast tipust Sant Jeronist võib selge ilmaga näha isegi Baleaari saarestikus asuvale kuulsale Mallorca saarele. Sajandite vool on mäele andnud kirjeldamatu kuju. Siit sirutub taeva poole 1200 kõikvõimaliku kujuga kaljutippu. Ühe legendi järgi nikerdasid mäe kauneimad vormid välja väikesed inglid oma kuldsete saagidega. Praegu on siin Kataloonia kõige püham paik. Siinsed palved läkitatakse Montserrati Jumalaema, Musta Madonna (Morenete) poole. Rahvasuu teab pajatada, et 880. aastal leidsid karjased mäe ühest arvukatest koobastest last kätel hoidva Madonna väikese puust kuju.. Mõistes, et kujul on võluvägi, püüdsid inimesed seda koopast kaasa viia, ent see ei õnnestunud kellelgi – niipea kui keegi püüdis seda teha, muutus kuju nii raskeks, et seda ei olnud võimalik maast tõsta. Soovijad võivad uudistada ka kohalikke spetsialiteete nagu mesi, mitmesugused Montserrat' liköörid, meekoogid ja muu. Kõigepealt vaatasime ringi vaateplatvormil ja vaade oli seda väärt, et sinna üles minna. All oli küla, erinevad sillad, veekogu, kuskilt kauguses sõitvad autod. Muidugi oli näha erinevaid mägesid, mis olid kohati mattunud udusse. Vaateplatvormil istus palju inimesi, kes olid oma võileivad ja koogid välja võtnud ja nautisid keskpäevast päikest. Ühel pool küla paistis päike, teisel pool mitte. Edasi läksime küla poole ja tutvusime tänava kaupmeeste poolt pakutavaga. Palju oli müügile juustu, likööre, pähkleid-mandleid, mett. Toitu anti prooviks ja kõike oli võimalik osta. Meie ostsime pähkleid ja mandelid, mis olid krõbedad ja millegagi kaetud, ma ei teagi mis see oli. Kuid nad olid väga maitsvad. Nagu ikka turismikohtades oli ka siin palju poode, kus sai kohaliku sümboolikaga tooteid osta. Jõudsime mäejalamile ja mõtlesime, kas minna matkarajale või mitte. Ühe raja pikkus oli 7 km ja teine 1,2 km. Kuna me süüa kaasa ei võtnud, siis otsustasime matkamise jätta järgmiseks korraks. On vähemalt põhjust tagasi tulla. Selle asemel suundusime külla tagasi ja läksime kirikusse. Marlen teatas sisse minnes, et temale seal ei meeldi ja ta ootab ukse taga. Mina pakkusin talle välja, et ta võiks lihtsalt pingi peal istuda ja meid oodata. See variant talle ei sobinud ja nii ta välja läks. Meie vaatasime sees ringi. Akende peal olid klaasisvitraazid erinevate piibli sündmustega, üks pilt ilusam, kui teine. Kirik oli väga heas seisukorras, puhas ja korras, külastajaid piisavalt. Gregorile selle eest kirikus meeldis ja mingi aeg istusime temaga ja vaatasime laemaale. Gregor tahtis, et ma neist kindlasti pilte teeksin. Kirikus olles ei käinud me vaatamas Musta Madonnat, kuna seal oli pikk järjekord. Kuju asub kloostrikiriku altaritaguses reliikviaruumis. Musta Madonna juurde lastakse inimesi ühekaupa ja seal ees võid mõne hetke seista. Lastega kuskil järjekorras seismine oleks tüütu olnud. Mis on Musta Madonna mõte ja miks tema juures käiakse? Tema juures käiakse soove esitamas ja sellest, et need täide lähevad on näha Mustale Madonnale toodud kingitustest. Seni on lasteud naised talle toonud beebiriideid, pruutkleite, lilli ja palju muud. Välja tulles saab süüdata küünla ja seda tegime ka meie. Küünlaid oli hästi palju ja nende ees seistes oli tunda soojust. Juba küla peal jalutades jäi meile silma mäkke sõitev rong. Raudtee läheb peaaegu otse ülesse ja see tundus huvitav olevat. Nii me uurima läksime, kust saab pileti osta, et sellega sõita. Saime piletid ostetud edasi-tagasi läks 31.-. Muidugi läks meil „hästi” ja olime esimesed, kes rongist maha jäid. Selle eest järgmise peale saime esimestena ja valisime kohad rongi tagaotsas, et näha mägesid ja vaadet kogu ümbrusele. Kogu see vaatepilt oli seda väärt. Mäe otsa jõudes ilmnes, et seal on külm. Meil kõigil olid fliisid seljas ja paksemad riided, kuskil kaugel olevas autos. Lapsed kurtsid, et neil on külm ja nii me neile oma fliisid andsime. Mis omakorda tähendas, et ise olime t-särkidega, juhtub. Üleval puhus sõnaotsese mõttes udu ja nähtavus oli ühelpool mäge olematu. Tegime tiiru kõigepealt udu poole ja nägime, et midagi ei näe. Selge ilmaga oleks kindlasti imeline vaade kaugustesse, eks me peame ikka tagasi tulema. Teisele poole minnes paistis päike ja nägime taaskord sama küla ja teid, mida enne. Olime natukene aega üleval ja, siis oli aeg rongile minna ja alla tagasi. Selleks ajaks hakkas juba hämarduma ja tuli mõelda, mida edasi teeme. Plaan, kui selline puudus. Koju ei tahtnud keegi minna ja nii me Barcelona poole sõitma hakkasime. Lapsed arvasid, et me võiksime mereäärde minna. Linna jõudes nägime, et tänavatel on palju rahvast ja kauplemine käib. Otsustasime meiegi vaatma minna, mis seal huvitavat toimub. Natukene eemal oli parkla ja meil õnnestus parkimiskoht leida. Jalutasime tänaval ja tegemist oli nö tüüpilise turisti kohaga. Kõikjal pakuti Barcelona logodega asju müügiks. Gregor vaatas igalpool müüdavaid nokamütse, aga midagi sobivat ei leidnud. Teeäär oli täis erinevaid söögikohti ja pidevalt kutsuti sööma. Ühes kohas kutsuti meid sööma ja öeldi, et neil on hetkel super pakkumised. Lisati juurde, et kohe hakatakse äsja lõpenud FC barca mängu näitama. Seejärel hakkas antud isik Gregori käest uurima, kes on tema lemmik mängija. Tegi ta seda inglise keeles ja mina ütlesin, et ta räägiks kohalikus keeles muidu laps ei saa aru. Selle peal küsis ta kus kohast me oleme, ütlesime koha ja lisasime, et elame siin. Selle peale oli ta üldse üllatunud, aga rääkis loo Gregorile kohalikus keeles. Vähemalt laps sai aru, millest jutt. Ütlesime, et me jalutame veel natukene ringi ja mõtleme söömise peale ja tuleme hiljem tagasi. Hiljem jõudsime söömas ka ära käia ja seejärel läksime mereäärde. Lapsed jooksid liiva sees ringi ja nautisid elu. Mingi aeg hiljem tuli Marlen minu juurde ja andis oma kõrvarõng. Tuli väja, et ta oli taguse kuhugile ära kaotanud. Vahetasime hommikul rõngad, munade vastu ja nüüd oli tagune kadunud. Alguses tegi Marlen selgeks, et see läks ise lahti ja tema ei teinud midagi. Seda juttu me ei uskunud, kuna mul on samasugused munad kõrvas ja mul ei lähe need ise lahti. Eelnevalt oli näha, et Marlen katsus kõrva, ju ta ise selle lahti keeras. Vaatasime natukene aega ringi, aga pimedas on suhteliselt raske väikest asja leida. Eriti veel, kui ei tea kus kohast täpselt peab otsima. Rääkimata sellest, et tee peal oli liiv ja sealt kullast kõrvarõnga kruvi leida on peaaegu võimatu. Nii, et meil ei õnnestunudki seda leida. Kahju. Kell hakkas palju saama ja tuli mõelda magamaminemise peale. Kodus ma vaatasin erinevaid ööbimiskohti ja nende hinnad olid enam-vähem. Kõige kallim kogu hotelli juures oli auto parkimine. Auto parkimise eest tuleb maksta ca 2/3 hotelli hinnast. Õnneks ei ole me palju nõudlikud ja seega otsustasime veeta öö autos. Tuli ainult leida kohta, kus seda võiks teha. Mis puutub ööbimisse, siis me oleks vabalt võinud hotelli minna, asi ei jäänud raha taha. Lisaks on meil tuttav linnas, kelle juurde oleks ööseks saanud. Tema juurde minnes oleks olnud see, et pool ööd oleks lobisenud ja hommikul oleks kaua maganud. Ja me pole tõenäoliselt jõudnud omi asju teha. Koha leidsime kesklinnast eemal pargi kõrval, kusjuures tundus, et me ei olnud ainukesed, kes seal autos magasid. Laste turvatoolid tuli ära panna ja peagi oli auto magamiskõlbulik. Hea, kui on suur auto. Öö möödus rahulikult ja isegi saime magada. Minul oli nagu ikka külm, kuna ma olin ainukene, kellel ei olnud magamiskotti. Lapsed olid selle eest väga rahul, midagi teistsugust.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

14.05.2014

Puhkusele sõit.

Natuke nalja.