09.02-26.07.2015

Ei ole ammu tahtmist olnud midagi kirjutada. Vahepeal on ühtepidi palju, teistpidi midagi huvitavat toimunud. Püüan meenutada, mis viimaste kuude jooksul toimunud on. Veebruari lõpus toimus traditsioonile karneval. Reedel peale lõunat läksid lapsed karnevali riietega kooli. See aasta kohustulikku riietust ei olnud ja seega oli valik raske. Saime mõelamad lapsed riidesse nii nagu neile sobis. Kooli jõudes tehti pilte ja sellele järgnes jalutuskäik külas. Kooli tagasi jõudes pakuti lastele saia ja sooja sokolaadi. Nende jaoks oli päev korda läinud. Peale kooli oli neil aeg trenni minna ja mina otsustasin korralik olla. Olin juba mõndaaeg mõelnud, et peaks aknad puhtaks pesema. Väljas oli päikseline ja soe ilm, täitsa kevad. Nii kaua, kui lapsed ära olid said aknad puhtaks ja rõdu korda. Laupäeva peale lõunat toimus küla karneval ja sinna kogunes päris palju inimesi. Paljud olid ennast karnevali riietesse pannud (meie mitte). Nagu siin juba kombeks on, siis ükski üritus ei alga õigeaegselt. Lõpuks hakkas kogu kolonn liikuma ja nii me jälle külale tiiru peale tegime. Autode ja traktorite pealt visati kommi ja paberipuru, lastel rõõmu, kui palju. Kogu küla haises alkoholi järgi, sest suurem osa jõi, kuni oodati karnevali algust. Samuti jätkus joomine liikumise ajal ja nii mõnigi „andekas“ pritsis jooki (õlut) inimeste peale. Peeter küsis kas ma nägin, kes seal seisab. Vaatasin ringi ja nägin teeääres seismas Pipi´t ja seda talle kas vastasin. Peeter selle vastusega rahule ei jäänud ja soovitas uuesti vaadata. No pime nagu ma olen ei saanud aru, keda ma seal veel pidin nägem. Selle peale teatas ta, et seal on meie korteriomanik, asso. Omanik on samuti karnevali riided selga pannud ja ma ei tundud teda ära. Vahetasime temaga mõned viisakused ja läksime edasi. Lõpuks jõudsid kõik spordimajja ja seal oli trummarite esinemine, keegi laulis. Seejärel kuulutati välja võitjad, jagati auhinnad ja oligi üritus läbi. See aasta oli kostüümidega rohkem vaeva nähtud, kui eelmisel aastal. Üheks parimateks kostüümideks olid Inglismaa kuningalossi valvurite riietus. Muidugi meeldisid mulle ka meie küla habemikest printsessid. Osa mehi pani selga roosad printsessi kleidid, parukad pähe ja nägid väga lahedad välja. Veel oli igasuguseid loomakostüüme, viikingid, politsei jne. Vahete vahl tunnen ma puudust sellest, et me ei ela suures linnas. Mulle tundub, et suures linnas on võimalusi lastega jalutamiseks rohkem (mängukaid). Lisaks tahaks vahel mõnes normaalses poes käia ja vajalikud asjad ühest kohast osta. Mingi aeg tagasi hakkasid bartsus elavad eestalse rääkima kokku saamisest. Kuna uute inimestega on tore kohtuda, siis olin mina nagu ikka sellest ideest vaimustatud. Ja nii me ühel ilusal hommikul bartsu poole sõitma hakkasime. Kuna juba oli linna minek, siis tahtsin ma spordikaupade ouletist läbi minna. Ei saanud me kaua linnas olla, kui ma tahtsin koju tagasi. Linna elu on palju kiirem, kui meil maal. Lisaks sellele olid kõik kohad autosid täis ja ummikud. Nojah, aga me läksime ikka edasi. Poe juurde jõudes tundus imelik, et katusel olev silt oli kinni kleebitud. Ukse juurde jõudes tabas meid ebameeldiv üllatus. Nimelt oli pood kuu tagasi kinni pandud, miks või, kui kauaks info puudus. Vot see oli tõeline pettumus. Selleks ajaks olid kõhjud tühjaks läinud ja oli aeg sööma minna. Mulle tundub kohati, et me hakkame juba kohalikega samastuma. Neile meeldib nimelt võileibu süüa. Meil on traditsiooniks saanud barstus käies võileibu söömas käia. Leidsime ükskord koha, kus pakutavad tooted on väga head ja hind normaalne. Kohale jõudes tabas meid järjekordne pettumus. Valik oli kehv ja minu lemmikut tuunikalaga ei olnud üldse. Tuli leppida sellega, mis on kuna mujale meil aega minna enam ei olnud. Kuna päev oli täis pettumusi, siis olime kindlad, et rahvuskaaslastega kohtumine jätkab seda. Kokku pidime saama ühes baaris ja sinna me minema hakkasime. Kõigepealt tuli leida parkla, kus kohti on ja mille eest ei küsita hingehinda. Uskumatu, aga samal päeval leidsime sellise koha. Õigesse tänavasse jõudsime samuti ja ka õige maja numbri juurde. Ainult baari nimi seinal ja eelnevalt öeldud ei läinud omavahel kokku. Läksin uksest sisse vaatasin ringi, aga kedagi kes võiks eestlane olla ma ei näinud. Väljas tagasi minnes otsustasime ringi vaadata, et äkki on õige baara ka kuskil. Keegi jooksis meile järgi ja küsis kas me oleme eestlased. Positiivse vastuse peale haarati mul käest kinni ja viidi tuldud teed tagasi. Tuli välja, et olime õiges baaris olnud. Kohalikega ühes baaris olemine ja tahe suhelda teistega ei viinud kuhugil. Oli kaks võimalust kas ül karjuda või mujale minna. Kuna antud baaris tehti suitsu ja meiega seltskonnas olid lapsed, siis otsustasime minema minna. Leidsime ühe välikohviku ja, kuna ilm oli ilus jäime sinna. Kohale oli tulnud väga erinevad inimesed. Huvitav oli see, et jutt jooksis koguaeg ja piinlikke vaikuse hetki ei olnud. Ülepika aja oli tore õhtu ja loodetavasti see ei jää viimaseks. Koju jõudsime õhtul hilja. Märtsi üheks suuremals ürituseks jäi Marleni rütmikavõistlused. Eelmisel õhtul oli Gregor imelik ja tuli välja, et tal on väikse palavik. Leidsime, et vaatame hommikul, kuidas on ja vastavalt sellele vaatame, mis saab. Hommikuks oli palavik kadunud ja nii ma võistlustele läksime. Marlen esimenes 3 kavaga, individuaal, oma vanuse klass ja vanemad. Individuaal pidi oleme esimesena ja kohal kästi olla kell 9 hommikul, kusjuures pühapäeva hommikul. Meie nagu korralikud kodanikud ikka olime õigeaegselt kohal. Kuid mitte kedagi teist ei olnud, isegi õpetajat mitte. Läks pool tundi, kui esimesed osalejad hakkasid tulema. Hiljem õeldi, et tegelikult pidigi pool tundi hiljem tulema. Kuigi mina küsisin nende juhendaja käest ja ta ütles mulle ja ühele emale veel, et kell 9. Kokku oli kohale tulnud 4 kooli ja vastavalt vanuse gruppidele hakkasid esinemised toimuma. Ahjah kõigepealt tehti veel soendus. Marlenil oli kava ilusti selge, aga ta kiirustas natukene ja see võttis punkte maha. Kokkuvõttes sai ta 6 koha, kui ma nüüd õieti mäletan. Oma vanustega esinedes tuli neil väga hästi välja ja nad said esikoha. Ja vanamatega jäid nad teiseks. Iga osaleja sai medali ja kommikoti. Marlen oli meie koolist ainukene, kes osals nö täis programmis ehk tegi 3 kava. Täitsa tubli, pole midagi öelda. Ühel ilusal suvepäeval käisime kogu perega ratastega sõitmas. Nagu ikka sai sõidetud erinevatel teedel. Tagasi teel koju tulime jõeäärest ja seal tabas meid üllatus. Leidsime sealt kilpkonna. Vaatsime teda nii ja naa pidi ja ei suutnud otsustada, mida temaga peale hakata. Ühel pool oli jõgi ja teisel istandused-põllud, mitte ühtegi maja kust ta oleks saanud jooksu panna. Mõte oli, et jätame ta sinna, kuid kuhu tal minna. Mina arvasin, et mõni traktor võib temast üle sõita. Jõudsime järeldusele, et võtame ta kaasa ja uurime, et äkki kellegil on kadunud. Ühtegi kotti kuhu teda panna meil ei olnud. Seega sidusime talle tagavara rehvi ümber ja nii ma temaga kodupoole asusin. Poolel teel tuli üks auto vastus ja uursime neilt kas antud liik kilpkonnasid elab äkki siin jõeääres. No meid vaadati nagu segaseid. Ja öeldi, et nemad ei ole siin kunagi ühtegi kilpkonna näinud ja kindlasti ei ela nad siin. Koju jõudes mõõtsim kilpkonna ära ja tema pikkuseks oli ca 24 cm, suur jurakas. Meil pole kunagi kilpkonna olnud ja me ei teadnud, mida temaga teha. Pakkusime talle juua ja porgandit, aga need teda ei huvitanud. Jagasin laste klassi suhtlus ringkonnas infot, et leitud kilpkonn. Ei läinudki kaua mööda, kui üks tunnistas omaks ja tuli talle järgi. Maja ees vaatas ta kilpkonn ja ütles, et see ei ole tema oma. Temal oli pisikene ja selle suurega ei ole tal midagi teha. Samal ajal nägi üks naaber, et ma olen kilpkonnaga ja tuli meie juurde. Tuli välja, et tal ka kilpkonn kadunud, kuid paraku oli ka temal pisikene. Meie olime jätkuvalt segaduses, mida edasi teha. Kilpkonn soovitati vette panna ja värsket liha pakkuda. Ja lisaks soovitati linnavalitsusse minna ja uurida äkki nemad oskavad aidata. Samal päeval ei olnud meil enam kuhugile minna ja nii me temaga tuppa tagasi tulime. Tegime laste mänguasjade kasti (plastikust) tühjaks, lasime sinna vett ja panime kilpkonna sinna. Pakkusime talle hakkliha ja lõhet, aga süüa ta ei tahtnud. Hommikul sai kilpkonn kaasa võetud ja linnavalitsusse mindud. Ma olin enam, kui kindel, et nad vaatavad ta üle ja soovitavad koju tagasi minna. Kohale jõudes tuli kohe üks ametnik meie juurde ja vaatas kilpkonna, uuris kust me ta leidsime jne. Seejärel tulid teised ka teda vaatama ja saime kõigile temast rääkida. Esimene ametnik läks selle ajaga helistama, ma arvan, et tegemist on nö loomakaitsega. Meid tänati, et tõime kilpkonna sinna ja me tulime ära. Natukene kahju oli ta ära anda, aga meil ei ole lihtsalt sellist kohta kuhu panna talle sobilik akvaarium. Hiljem saime teada, et kilpkonn viidi ära ja ta pidavad oleme siin kandis haruldus. Pärit pidi ta oleme Ameerikast. Kuhu ta viidi või, mis temast saab me ei tea. Suvega on meil sellel aastal vedanud. Ma isegi ei mäleta enam, millal meil täpselt soojaks läks. See võis olla kuskil märtsi lõpus. Igatahes oli märtsi lõpp-aprilli algus koolivaheaeg ja, siis sai esimest korda rannas käidud. Ilm oli sellel päeval natukene tuulin, aga päikest sai võtta. Lapsed katsusid vett ja ei olnud kõige külmem, kuid ujumine jääb järgmiseks korraks oli kindel otsus. Mai-juuni olid kindlasti soojad ja nii, kui basseinid lahti tehti hakkasime igapäev ujumas käima. Juuli selle eest oli enam, kui soe. Nii mõnelgi päeval näitas termomeeter vilus 42 kraadi. Kõik käisid ja vingusid, et palav on. Järgmine päev oli 35 kraadi ja kõik vingusid, et külm on. Seega elavad siin ka inimesed, kes ei ol kliimaga rahul. Kuumuse juures kõige raskem on öösel magada. Nimelt ei ole toas õhku. Peeter võttis meie magamistoalt aknad eest ära, et natukenegi õhku oleks. Öösel on kõik aknad lahti, et õhk natukenegi liiguks. Kuid ma olen juba korduvalt öelnud, et pole hullu varsti on talv ja, siis on külm. Minule isiklikult soe meeldib ja see suvi on nagu minu jaoks loodud. Gregor käis sellel õppeaastal esimest aastat jalgpalli mängimas. Kevadel käisim kahel nädalavahetusel jalgpalli mängudel. Erinevate koolide meeskonnad mängisid omavahel. Esimene nädalavahetus tekkis tunne, et mei kooli meeskond näeb esimest korda palli ja neil ei tulnud mängust suurt midagi välja. Teisel korral läks neil juba tunduvalt paremini ja saadi aru, mida ja kuidas tuleb teha. Gregoril õnnestus esimeses mängus, esimene värva teha. Ühe mängu oli ta väravavaht ja ühtegi palli ta väravasse ei lasknud. Lõpetuseks said kõik osalejad medali ja koti kus olid erinevad kingitused. Paberid, pliiatsid, rannapall, mängukaardid, õun, sokolaad, kõrremahl jne. Selleks hooajaks on mängud lõppenud, kuid sügisest lähevad trennid edasi ja, siis pidi juba rohkem mänge olema. Ma juba ütlesin Gregorile, et tuleb kõvasti harjutada, et fcb barcasse pääseda. Tegemist on tema lemmik meeskonnaga ja ta võiks nende mänge 24/7 vaadata. Meil on olmas telekas fcb barca kanal, kus näidatakse pidevalt nende erinevate aegade mänge.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Puhkusele sõit.

Madrats 2.

Õpetlik lugu.