24.08.2014

Üle mitme päeva oli hea ilma vahepealse ärkamiseta magada. Kuid paraku saavad head asjad kiirelt läbi ja nii tuli ennast voodist välja veeretada. Hommikusöök söödud hakkas Marlen küsima kas me täna turule ka läheme. Mina ei osanud talle selle peale midagi vastata ja Peetri näoilme ei öelnud samuti midagi. Ühesõnaga me ei osanud talle midagi öelda ja lapsed läksid teise tuppa mängima. Meie mõtlesime, mida me täna tegema hakkame või kuhu läheme. Kunagi ammu või tegelikult eelmisel aastal käisime me lähedal olevate mägede juures sõitmas. Ja leidsime seal tammi, kuhu plaanisime kunagi tagasi minna. No vot see kunagi jõudiski täna kätte. Meile oli meelde jäänud, et see koht asus kaugel, kuid kohale jõudes ilmnes, et suhteliselt lähedal. Meie eesmärgiks oli minna sillale ja sealt pilte teha. Ühel pool silda on vesi peaaegu sama kõrgel, kui tee. Teisel pool selle eest all augus. Loomulikult ei ole võimalik autot silla peale parkida ja nii tulime meil tunnelist läbi sõita ja seal leidsime parkimis koha. Mõtlesime, et lähme läbi tunneli silla peale, kuid enne leidsime nö kõrvalt minema tee. Teeääres kasvasid mingid puud-põõsad ja keegi oli sinna auto parkinud. Samast läks ka tee ja me otsustasime mööda seda minna, eeldusega jõuda plaanitud sihtkohta. Enne, kui me arusaime hakkasime muudkui kõrgemale ronima, kuid me saime sellega hakkama. Tundus, et lastele see meeldis, või vähemalt nad ei kurtnud, et raske oleks. Mina pidasin suurimaks ohuks seda, et nad võivad alla kukkuda, kuid jõudsime kõik ühes tükis tagasi. Sillast jõudsime ka üle ronida ja seda nägime, kui olime teisele poole mage jõudnud. Edasi minnes jõudsime hüdroelektrijaamani ja seal ootas meid ees esimene takistus. Ronisime künkast alla, kuna nägime, et all läheb korralik tee ja seal olid vaateplatvormid. Peagi oli meie ja tee vahel aed, värav oli loomulikult lukus. Üldse tegime me järelduse, et me ei tohiks seal olla, kus me oleme. Ühegi kaamerat kuskil ei paistnud ja jäi loota, et keegi ei tule. Nüüd jäi meile kaks valikut: kas mina tuldud teed tagasi või ronida üle aia. Tagasi minek oleks liiga lihtne ja igav olnud, seega valisime meie ronimise. Aia juures oli jama see, et aia peale oli pandud okastraat. Mina rõhutasin kõigile korduvalt, et tuleb olla ettevaatlik ja ennast mitte katki teha. Kõik said aru..vist. Peeter ronis esimesena ja mina aitasin lapsed aia peale ja Peeter aitas nad alla. Kui nemad olid kõik üle saanud, siis ütlesin neile, et ma ei kavatsegi neile järgi minna. Mis oli nail. Sain minagi üle aia ja, siis tegin avastuse, et olen käe veriseks saanud. Ilmnes, et tõmbasin okastraadiga käe marraskile, ei midagi hullu. Edasi tahtsin mina silla poole minna, aga Peeter arvas, et lähme vaatame mis teiselpool on. Sinna me ka läksime ja see käik oli seda väärt. Me olime mitme mäe vahel ja need vaated, mis sealt avanesid olid seda kõike väärt. Lisaks voolas all vesi, üheltpoolt tuli sinine, teiselt pruun ja keskel said nad kokku. Vahepeal oli mägedesse augud tehtud ja saime sealt läbi minna. Tee oli käimiseks hea ja serva olid pandud piirded ette. Vaatasime kuidas teise mäe külge on tehtud tee ja inimesed jalutavad. Jõudsime järeldusele, et teeme siin tiiru ära ja läheme sinna. Läksime tagasi ja jõudsime sinna, kuhu ma alguses minna tahtsin. Ja mis meid selle tee lõpus ootas? Ilmnes, et enne silda on aed koos väravatega ja need on lukus. Aed ise oli vähemalt 2 meetrit kõrge ja seega üle ronimine ei tulnud kõne alla. Lisaks oli teiselpool aeda tee ja värava peal oli silt videovalve. Millegipärast lasime me sealt kiirelt jalga. Esimene rada kust me püüdsime ülesse ronida soovitud tulemuseni meid ei viinud. Ilmnes, et tee saab mäe seinaga otsa ja kõik. Minnes nägime me, et ühest kohast läheb trepp ülesse, kuid nüüd me seda enam ei näinud. Juba tekkis tunne, et me peame uuesti üle okastraat aia ronima. Kuid trepp tuli peidust välja ja me jõudsime algselt tuldud tee peale tagasi. Ei olegi vist mõtet mainida, et selleks ajaks oli väga palav. Ainukene mõte oli, et saaks vette. Enne autoni jõudmist jäi meie kõrvale ilus sinine vesi. Kuid meie olime künka peal ja alla sealt kuidagi ei saanud. Vaatasime nii kaugele, kui nägime ja sellist kohta, kust alla ronida me ei näinud. Niisiis jäi ujumas käimata ja läksime järgmise mäe poole. Seal oli tee ehitatud mäe külge metalliplaadist, ma ei teagi kuidas seda peaks nimetama. Igatahes oli plaadil augud sees ja nägid, mis jalge all toimub. Nojah peale vee ja kõrguse seal midagi ei olnud. Meie kellegile ei meeldi sellise tee peal kõndida, kuid meie Peetriga saime ilma probleemideta sealt üle. Marlen tuli värisevate jalgadega, mis olid risti all, Gregor ei teinud üldse mingit probleemi. Tee peal tuli meil üks jalutaja koos koeraga vastu. Koer käis enam vähem samamoodi, kui Marlen, ei meeldinud talle ka seal. Seejärel leidsime, et edasi viib kaks matkarada, mis lähevad erinevates suundades. Meie läksime sellele, kus ees oli ootamas rippsild. Saime silla ka ületatud, kuigi ka see ei kuulu meie lemmikute hulka. Antud teed mööda läksime natukene edasi ja jõudsime järeldusele, et siia peaks tulema ratastega. Otsustasime, et ühel päeval me seda teeme ja läksime teise raja peale. Teine rada läks mäe otsa, aga päris lõpuni me ei jõudnud, kuna väsisime ära. Alla tulek läks suhteliselt kiiresti ja otsustasime koju tulla. Jõudsime lälle metallplaadist teele ja seekord sai Marlen normaalselt käidud. Mina läksin kõige ees ja enne silla lõppu vedeles silla peal hiir. Ei saa mina oma emotsioone vakka olla hoida, kui ma närilisi näen. Peeter tuli vaatas ja teatas, et hiir on surnud, ju ta sai südamerabanduse mind kohates-kuulates. Peeter tegi hiirest pilti ja ütles, et vaata kui pikk saba tal on, no mida veel. Mul oli tükk tegemist, et sealt mööda tulla. Peale seda läksime autosse ja tulime koju. Kuna meil oli jätkuvalt palav, siis oli parasaeg basseini minna, vähemalt keegigi käib seal. Vesi oli nagu ikka jahe, aga selle eest jahutas maha ja andis uue mõtte. Uus mõte nägi ette seda, et lähme ratastega sõitma. Ühesõnaga on meil täna triatlon. Lapsed ei olnud meie ideega eriti nõus, aga nad on arusaanud, et tegelikult on rattaga sõit lahe. Minnes tundsime, kuidas väsimus tuleb peale ja üldse ei jaksa sõita. Peeter sai kõne, et homme hommikul ei pea ta kuhugile minema ja see andis energiat juurde. Mõtlesime, et teeme ühe pisikese ringi ja läheme koju. Meie pisikene ring, mille ma lõpuks tegime oli üle 20 km pikk (hahahaha). Päike läks looja enne, kui me koju jõudsime ja mingi aeg oli natukene jahe. Kõige kehvem asja juures oli see, et sääsed tulid. Lisaks sellele lendavad siin mingid pisikesed putukad ringi ja neil on kombeks silma, ninna või suhu maanduda. Heaküll suu hoida kinni, prillid võib ette panna, kuid siis ei näe midagi. Ninaga selle eest ei ole midagi teha. Suhteliselt ebameeldivad putukad. Mul läks “hästi” üks lendas silma ja enne, kui ma ta sealt kätte sain maandus teine teise silma. Vot selline tore sõit. Koju jõudes oli välja pime ja seega ei pidanud me mängukale enam minema, vaid saime tuppa tulla. Peale pesu ja söömist oli aeg magama minna, sest me kõik olime tiba väsinud.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Puhkusele sõit.

Madrats 2.

Õpetlik lugu.