21.08.2014

Ärkasin selle peale, et mingi heli segas magamist. Natukene kuulamist-mõtlemist ja sain aru, et väljas sajab vihma. Õigem oleks öelda kallab vihma. Läks mööda mõni minut ja vihm jäi järgi või enam ei kallanud. Igatahes arvas kell samal hetkel, et peab helisema hakkama. See omakord tähendas, et aeg oli voodist välja tulla ja tegutsema hakata. Nagu ikka oli kell vähe st. öö oli alles. Peeter teatas, et ta ei viiti üldse kuhugile minna, aga ajasin ennast voodist välja. Kuhu ta ikka pääseb tuleb konna minna ja koorem ära viia. Minu eeliseks oli see, et ma sain voodisse tagasi minna ja natukene aega magada. Ärgates oli ilm pilves ja tekkis tunne, et täna me ilusat ilma ei näe vaid hoopis vihma. Ei möödunud tänanegi hommik teisiti, kui kõik eelnevad. Lapsed ei saa üksi päev aru, miks on vaja iga päev koristada. Mina ei saa aru, kuidas nad ei saa aru, et see on vajalik. Oleks nende teha, siis nad koristaks heajuhul korra aastas. Marlen on mulle mitu korda öelnud, kui nemad on koolis, siis saan mina rahu ja vaikust nautida. Lisaks sellele ei pea ma, siis midagi tegema ja võin teleka või arvuti ees olla. Nojah, selle peale ta ei tule, et keegi peab koristama, süüa tegema ja pesu pesema. Minul on lihtsalt kohustus neid kooli-koju viia-tuua. Huvitav on see, et nad ei ole suvega veel ära harjunud, et koristamine on igapäevane toiming. Täpselt samasugune nagu mängimine, söömine, õppimine jne. Marlen teatas, et koristamine on mõtetu tegevus ja aja raiskamine tema seda teha ei kavatse. Tal on jah eriti palju vaja teha, kõigest oma toas asjad korda panna. Mina teatasin selle peale, et mängukal käimine on mõtetu tegevus ja aja raiskamine. Sellega teeninisin ma jälle aasta vanema tiitli välja, aitäh. Õnneks on lapsed saanud aru sellest, et kui nad asju kokku ei korista, siis jäävad nad neist ilma. Pikapeale saavad asjad oma kohtade peale, asi seegi. Võtsime rattad ja läksime sõitma, laste idee oli minna mängukale. Mina, kui pearikkuja teatasin, et me läheme hoopis teises suunas. Huvitav oli see, et suuremat protesti selle peale ei tulnudki. Sõitsime teedel, kus me oleme enne ka käinud. Ühe risti peal arvas Marlen, et me võiks täna hoopis teisele poole minna ja seda me ka tegime. Tee läks maisipõldude vahelt ja millegipärast tuli mul kohe film meelde. Pimedas ma seal küll sõita ei tahaks. Tee läks muudkui kitsamaks, kuni sai nagu ikka otsa. Üldse ei ole huvitav sama teed tagasi minna ja nii me pirini alleed sõitsime. Marlen sirutas sõidu pealt käe välja ja võttis pirni. Üks, mis kindel meie lapsed saavad elus hakkama ja nälga nad ka ei jää. Sirutasin isegi käe ja võtsin järgmise pirni ja mõtlesin, huvitav kus kohast küll lapsed selliseid asju õpivad. Lõpuks jõudsime laste lemmik mängukale ja olime seal natukene. Palju meil aega ei olnud, sest ujuma oli vaja ka jõuda. Koju tulles oli kiire riiete vahetus ja läksime basseini. Mida päev edasi, seda vähemaks inimesi basseinis jääb. Vesi ei olnudki täna nii kükm, kui eelnevatel päevadel. Võib olla on oma osa sellel, et tulime just sõitmast. Seejärel oli jälle aeg koju riideid vahetama minna ja mängukale. Tõsiselt kiire elu meil. Peeter teatas, et ta läheb kodu kõrvale laadima, aga paraku saab tal tööaeg-ja sõiduaeg otsa. Seega peab ta auto laadimis kohta jätma ja jala koju tulema. Lapsed võtsid rattad ja mina tallatakso ja nii me Peetrile vastu läksime. Peeter arvas küll, et ma võiks rattaga tulla ja tema ratta kaasa võtta. Mina leidsin, et ma jõuab jala ka käia ja talle see ka paha ei tee. Lapsed arvasid, et nad ei sõida üldse kiirelt ja nii ma neile lõõtsutades järgi läksin. Hakka või arvama, et oleks võinud rattad võtta. Kuid polnud hullu jõudsime kohale ja koju tagasi ka. Peeter peab hommikul sama tee uuesti ettevõtma ja konna minema.