17.08.2014

Lapsed olid eilsest sõidust vist väsinud ja magasid hommikul kaua. Lõpuks oli aeg ärgata ja hommikust süüa. Peale mida Marlen hakkas nagu rikkis grammafon küsima, kas me turul ka läheme. Me ei suutnud Peetriga otsustada alguses kas minna või mitte. Lõpuks arvasime, et lähme käime ära. Ja nii me turule läksime ja jälle puuvilju ostsime. Lapsed arvasid tagasi teel koju, et neil on vaja kakelda. Me oleme neid korduvalt hoitanud, kui nad ei jäta järgi, siis tõstame nad autost välja ja edasi tuleb neil jala minna. Kuuldes jälle nende kaklust otsustasin auto seisma jätta ja nad autost välja tõsta. Nad ei olnud minu ideest vaimustatud ja püüdsid vastu hakata, aga sellest ei olnud kasu. Ise istusin tagasi autosse ja sõitsin minema, koduni oli ca 600-700 meetrit. Mis neil muud ülejäi, kui kodupoole tulema hakkata. Ma seisma ja ootasime neid järgi. Ise arutasime Peetriga teemal kas nad saavad aru, miks nendega niimoodi tehti. Vaevalt nad saavad, neil jääb õigust ülearugi, et miks nendega niimoodi tehti. Maja ette jõudes ilmnes, et täpselt nii oligi. Lisaks olid nad meie, eriti minu peale pahased ja läksid kodus oma tubadesse. Mõnda aega valitses vaikus, täitsa meeldiv kusjuures. Küsisime nii tuppa tulles, kui ka hiljem nende arvamust ja vastus oligi selline nagu me arvasime. Me ise loodame, et edaspidi suudavad nad ennast paremini üleval pidada. Seejärel ei suutnud me otsustada kas kõigepealt läheme rattaga sõitma või ujuma. Mina tahtsin õhtuks pizzat teha ja seega ütlesin mis ajaks tahan hiljemalt kodus olla. Jõudsime kokkuleppele, et käime kõigepealt ujumas ära. Enne sinna minekut hakisin ma pizza jaoks asjad ära. Vesi oli täna soojem, kui oli eile ja nii sai mõndaaega vett nauditud. Koju tulles oli aeg tainas kerkima panna, rattad võtta ja minna. Selleks, et asja põnevamaks teha läksime me autoga. Peeter tegi üks päev avastuse, et meil mahuvad kõik rattad autosse ära ja me saame maailma avastama minna. Rattad mahuvad autosse ilma, et peaks midagi küljest ära võtma, lihtsalt tõsta sisse ja mine. Me oleme juba mõndaaega vaadanud rattaraame ja nüüd ilmnes, et meil ei olegi seda vaja. Jõudsime kohale, auto sai pargitud ja rattad autost välja. Meist möödus üks perekond ja need vaatasid küll imelike nägudega, kui nägd palju Peeter rattaid välja võttis. Lõpuks saime sõitma hakata ja võtsime suuna järve poole ja sõitsime hüdroelektrijaamast mööda. Alla vaadates ilmnes, et seal on kalad ja oleks tahtnud neid püüdma minna. Paraku sinna ligi ei pääse ja meie eesmärk oli ratastega sõita. Me teadsime, et tegemist on matkarajaga ja kujutasime endale ette, et seal saab ratastega sõita.Tee oli hea, kuni Peeter hüüdis, et keegi on tee peale s…nud ärge sisse sõitke. Ainukene kes seda ei kuulnud-ei pannud tähele oli Gregor. Seega sõitis tema sealt vaatamata minu ütlusele läbi ja peale seda sõitis mul lõhnakuuseke ees. Peagi jõudsime kohani, kus oli lühikene järsk langus ja peale seda tuli auk. Mis siis ikka ratastelt maha ja lükasime need teisele poole, kus sai jälle natukene sõita. Normaalsed inimesed oleks peale seda otsa ringi keeranud ja tagasi läinud. Mida rohkem me edasi läksime, seda halvemaks tee läks, kuid me ei andnud alla. Kohati võib öelda, et me käisime täna rattaid mägede vahel jalutamas. Meie jaoks Peetriga oli lisa ülesandeks laste aitamine. Marlen sai enamuse ajast ise hakkama, aga Gregor vajas laskumiste peal abi. Endalgi oli kohati probleeme ja oleks isegi paar korda alla kukkunud. Mõned korrad õnnestus meil matkajaid näha ja need vaatasid meid küll nagu hiina imesid. Peeter ütles selle peale vaevalt, et seda rada enne on keegi ratastega läbinud. Vaated mäe pealt oli ilusad ja oleks tahtnud seal kauem olla. Lisaks kõigele oli palav ja oleks tahtnud järve ujuma minna, kuid me olime nii palju kõrgele, et järve ei saanud. Selle eest kuulsime, kuidas rahvast vees kilkas ja lisaks sõideti kanuudega. Rõõm oli suur, kui rada sai läbitud ja jõudsime asfaldi peale tagasi. Sealt autoni ei olnud enam midagi sõita. Kogu ringi oli üle 10 kilomeetri pikka, kuigi tundus, et tegelikult on rohkem. Suurimateks kahjudeks võib nimetada seda, et kõik suutsid pedaalidega jalgu lõhkuda. Mingid põõsad torkisid samauti, aga ei midagi hullu. Mina suutsin ühel laskumisel käe maha panna ja ranne on natukene valus. Kuid tuleb tunnistada, et lapsed olid tublid, et nad selle raja vastupidasid. Paar korda jõudsid nad vinguda ja pakkusid välja, et me peaksime tagasi minema. muidu olid nad tublid ja võib teinekordki midagi “huvitavat” teha. Koju jõudes läksid lapsed ja Peeter pesema ja mina panin pizza ahju. Peetril oli aeg peale sööki magama minna ja lapsed vaatasid natukene telekat ja tegid sedasama. Mina nagu ikka jäin ülesse ja nautisin vaikust.