05.06.2013

 Viisin lapsed kooli, võtsin oma paberid kaasa ja läksin Lleidasse. Kuna ma olen seal juba piisavalt käinud, siis olen saanud ka nii palju targaks,
et oskan auto parkida sellisesse kohta, kus on kohti ja saab tasuta. Hakkasin mina siis politsei poole minema, ega ma sinna väga minna ei tahtnud. Kohale jõudes
ilmnes, et selleks, et saada järjekorra number tuleb kõigepalt järjekorras seista. Seisin mina selle siis ära ja lõpuks jõudis minu kord kätte, ütlesin miks ma tuli ja mida
ma tahan ja siis hakkas peale. Kus kohast te olete ja näidake oma pabereid ja üldse seletati palju. Õnneks või kahjuks ma ei saanud kõigest aru. Seejärel panin
tähele, et politseiniku ees on paber ja sinna registreeritakse kellaaegade järgi. Juba jõudisn mõelda, et mul pole ju tervet päeva aega siin olla, kuna lastele vaja kooli
õigeks ajaks järgi minna. Minu õnneks mind sinna kirja ei pandud, vaid millegipärast anti minu paberid kõrval oleva ametniku kätte. Vaatas temagi paberid üle ja
lõpuks õnnestus mul number saada. Jäin mina siis oma korda ootama ja ise lugesin ja õppisin samal ajal laused pähe, mis ma pean ametnikule ütlema. Peagi jõudis
kätte minu kord ja seadsin sammud lauaäärde. Ütlesin, mida ma tahan ja panin oma paberid lauale, mida tema hakkas kohe uurima. Esimene küsimus oli, et mitmele
inimesele vaja on, vastasin nii nagu on. Sellepeale vaadati ja küsiti, et kus lapsed on, vastasin, et koolis, see näoilme teiselpool lauda oli selline, et kuidas te üldse
julgete ilma lasteta tulla. Võttis, siis minu teised paberid ja uuris neid ja siis hakkas pihta, et laste sünnitunnistused peavad olema tõlgitud katalaani keelde. Näitasin talle
eestist saadud pabereid ja ütlesin, et need on hispaania keeles ja vastavalt viini konvensioonile ei ole vaja tõlkida. Paraku selle lahingu kaotasin mina ja ametnik ei
andnud alla. Seejärel leidis ta veel, et mingid asjad on vaja teha ja ma palusin, et ta paneks mulle vaja minevad asjad paberile kirja. Ja kui ma need vajalikud asjad ära
teen, siis saan ma tema jutu järgi NIE´d kätte, milles ma siiralt kahtlen. Ma olen kindel, et nende huvides on mind edasi tagasi jooksutada mitu korda. Läksin siis mina
auto juurde tagasi ja ma ei olnud isegi mitte pettunud, et tühjade kätega tagasi tulin. Ma ei läinudki sinna lootuses, et saan tehtud, kuna olin kindel, et mingi puudus
leitakse. Auto juurde jõudes ilmnes, et mingi lind on külje akna korralikult täislasknud, kusjuures ma alles eelmine nädal pesin autot. Ei ole mõtet ikka parkida autot
puualla, et vari oleks. Nüüd jääb üle lootus, et lotoga õnnestub võita. Võtsin mina siis koju jõudes tõlkeprogrammi lahti, et vaadata, mis minu puudu on. Ja oh seda
imet ma ei suuda kõiki tähti sõnades väljalugeda, kuna need on kirjutatud nii, et ei saa aru. Seega sain tõlkides mingeid imelikke vastuseid ja targemaks ei saanud.
Katsun homme koolis laste inglise keele õpetajaga rääkida ehk tema oskab mulle tõlkida. Kuna midagi muud ei olnud teha, siis otsustasin süüa tegema hakata, kuna
Peeter peaks õhtul tulema. Tegin kõigi lemmikut tatraputru hakklihaga, kotlette ja kõige lõpuks veel õunakooki, seega olin ma ütlemata tubli ühe hommikupooliku
kohta. Ja peagi oligi käes aega kooli minna ja sealt kaks vinguvat last koju tuua. Gregor vingus sellepärast, et ma talle midagi ei viinud, ma vahel vastu minnes võtan
väikse joogijogurti, puuvilja vm kaasa, nagu teevad kõik teised vanemad. Marleni vingumise põhjus jäi mulle arusaamatuks. Pakkusin neile süüa, aga mõelmad
teatasid, et nemad ei hakka seda toitu sööma ja ma uuesti ei pakkunud, mõtlesin, et olge siis söömata. Peagi tegi Gregor avastuse, et tal on ikka kõht tühi ja ta tahab
süüa ja sõigi taldriku suhteliselt kiiresti tühjaks. Enne, kui soe toit ei ole söödud kooki ei saa, aga tema tahtis kooki ja nii tal polnudki muud valikut. Marlen tuli k
amingi hetk kööki ja teatas, et ta paneb endale ise süüa, mina pidavat liiga palju panema. Ja, kui ta oli siis toidu taldrikusse pannud, siis ma vaatasin, et tema paneb
endale poole rohkem, kui mina panen. Õhtusöögiks nõudsid nad ise lõunast toitu ja Marlen küsis, et kas seda on veel, seega meeldis. Õhtul käisime väljas ja lapsed
sõitsid koos teiste lastega ratastega, kui üks kohalik, kellega ma olen ka rääkinud kutsus mind teiste juurde. Ma küll ütlesin, et ma ei oska rääkida, aga tema arvas, et
siis kuula. Nii ma temaga kaasa läksin ja mingi aeg nende juures olin. Varsti tahtsid lapsed teisele mängukale minna ja nii me sealt lõpuks ära tulimegi. Taaskord õhtu
hämaruses, kui lapsed juba magasid tuli Peeter koju. Paraku homme läheb ta jälle konnade ja makaroonide juurde.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Puhkusele sõit.

Madrats 2.

Õpetlik lugu.