20.02.2013
Hommik oli mõnus, päike paistis ja isegi minusugusel külmavaresel ei hakanud kampsuni väel õues külm. Uskumatu. Lisaks oli meil pinksi "trenn" ja meil tuli isegi välja, reegleid me õnneks/kahjuks ei tea. Lisaks suutsime me pinksireketitega sulgpalli, jalgpalli ja kõiki muid palle ja mängida. Mis teha, kui inimesed on andekad. Kuna ilm oli ilus ja kaloreid sai hulgim põletatud, siis otsustasime jäätist sööma minna. Läksime meie jala ja lapsed ratastega. Kämpingu territooriumilt välja saanud saime mõnda aega käia/sõita mööda kraavi ja edasi käisime maantee ääres. Minnes ei olnud asi eriti hull, aga tagasi tulles oli rekka mööda sõites raskusi püsti jäämisega. Üks eriti "haige" juht sõitis veel teeserva poole, et meil ikka hea oleks. Tagasi tulles tulime me teisel pool teed ja saime varem tee pealt minema. Kuid paraku ei pannud me keegi tähele, et ees olev romula on siestale läinud ja värva on lukkus. Seega läksime kraavi pervest alla ja ülesse ühes käes ratas ja teisega last lükates. Igatahes õnnestus meil ühes tükis tagasi jõuda.
Juba aastaid räägitakse, et eestlased tarvitavad palju alkoholi ja on erinevates tabelites kõrgetel kohtadel Vaadates enda ümber ringi, siis tahaks selle ümber lükata. Täna vaatasime enda naabreid, kell ei olnud veel 1 päevalgi, kui nemad juba tarvitasid alkoholi. Mees õlut ja naine tegi rummi kokteili... Sama teevad ka teised naabrid, jooma hakatakse enne, ku me jõuame hommikul ärgata. Pole üldse imet, kui hommikusöögi laual on juba õlled, shampus, vein. Me oleme ise näinud,m et istutakse karavanide kõrval ja juuakse. Eks see odav alkohol ja "vabadus", eemal kodust ja arigielust paneb inimesi ennast vabamalt tundma..
Õhtul pidasime turvalisemaks seiklema minna autoga, jõuab rutem ja kaugemale. Nagu meil muidugi kiire oleks kuhugile. Kuna mina sain täna juhtida, siis võtsin suuna Alcatara linna, kuhu ma olen juba sellest ajast tahtnud minna, kui siin esimest korda olime. Esimest korda selle ajajooksul käisime me kirikus ja sattusime teenistusele. Huvitav oli kuulata, kuidas kirikuõpetaja rääkis, kuigi aru ei saanud millestki. Meie jõudsime kohale selleks ajaks, kui õpetaja õnnistas armulaua ande.Tundus,et selle lõpuks loeti isameie palve ja siis hakkasid kõik omavahel kätlema. Ja vaatasid nad veel kõik meie pool ja me otsustasime selleks korraks sealt ära tulla, kuigi oleks tahtnud lõpuni kuulata. Samas oleks soovinud kirikus ringi vaadata, kirik ise oli ilus ja oli näha, et on hooldatud.
Mis see võõras linnas käik ilma mägedesse sõiduta ikka on, ei saanud ka seekord ilma. Mägiteedel sõitmine ei ole minu jaoks tavaline ja seega sõitsin aeglasemalt,kui ülejäänud, teed on ju kurvilised. Õnneks kohalikud said aru, et loll roolis ja ei hakanud tuudutama. Leidsime vaateplatvormi ja tegime väikese peatuse, et vaadet nautida. Ühel pool meri ja majad ja kolmest küljest ümbritsevad mäed. Ja sealt me nägime mõned mäed eemal asuvat kirikut ja otsustasime seda vaatama minna. Ikka mööda looklevat ja kitsast teed edasi, kusjuures teed on väga head- ei ühtgi auku. Igatahes jõudisme lõpuks kohale, krikusse me sisse ei pääsenud. Taaskord oli tegemist renoveeritud kohaga ja kus kõrval oll oliivipuude istandus. Arvatavasti on tegemist mingi vana külaga, kuigi meil õnnestus sealt territooriumilt leida vaid 1 maja. Samas olid seal ka kohad, kus tehti oliiviõli, maas oli nö kaevu taolised augud ( ma ei oska neid kuidagi teisiti nimetada). Kiri oli juures, et neis tehti õli. Seal olid lisaks veel matkarajad ja ühte rada mööda minnes jõudsime peaaegu mäetippu, kus oli maja. Ilmnes, et sealt edasi ei saa, kuna üleval asub muuseum ja meie jõdsime kassani, mis paraku oli suletud. Alljõudes ootasid meid ees giidid, kes saatsid kogu meie rännaku aja mööda küla. Giidideks olid 2 kassi, kusjuures nad käisid koguaeg meie kõrval ja näitasid kätte kuhu minna. Me ei tahtnud alguses elumaja vaatama minna, kuna ta asus eraldi aias, aed oli lahti. Nii kaua, kui me ringi vaatasime läksid kassid juba maja juurde ja ootasid meid seal. Samuti olid seal olemas grillimis kohad, lauad-toolid, kraanid, kus suvel peaks tulema vett, hetkel vett ei olnud. Kassid tulid meiega rõõmsalt kaasa ja jäid laua äärde ootama, et millal süüa saab. Kusjuures nende nägudest oli näha pettumus, kui me minema läksime ja nemad midagi ei saanud. Oleks me teadnud, et seal nii vahvad giidid on oleks poest enne läbi käinud. Ja saigi taaskord läbi üks ilus päev.
Juba aastaid räägitakse, et eestlased tarvitavad palju alkoholi ja on erinevates tabelites kõrgetel kohtadel Vaadates enda ümber ringi, siis tahaks selle ümber lükata. Täna vaatasime enda naabreid, kell ei olnud veel 1 päevalgi, kui nemad juba tarvitasid alkoholi. Mees õlut ja naine tegi rummi kokteili... Sama teevad ka teised naabrid, jooma hakatakse enne, ku me jõuame hommikul ärgata. Pole üldse imet, kui hommikusöögi laual on juba õlled, shampus, vein. Me oleme ise näinud,m et istutakse karavanide kõrval ja juuakse. Eks see odav alkohol ja "vabadus", eemal kodust ja arigielust paneb inimesi ennast vabamalt tundma..
Õhtul pidasime turvalisemaks seiklema minna autoga, jõuab rutem ja kaugemale. Nagu meil muidugi kiire oleks kuhugile. Kuna mina sain täna juhtida, siis võtsin suuna Alcatara linna, kuhu ma olen juba sellest ajast tahtnud minna, kui siin esimest korda olime. Esimest korda selle ajajooksul käisime me kirikus ja sattusime teenistusele. Huvitav oli kuulata, kuidas kirikuõpetaja rääkis, kuigi aru ei saanud millestki. Meie jõudsime kohale selleks ajaks, kui õpetaja õnnistas armulaua ande.Tundus,et selle lõpuks loeti isameie palve ja siis hakkasid kõik omavahel kätlema. Ja vaatasid nad veel kõik meie pool ja me otsustasime selleks korraks sealt ära tulla, kuigi oleks tahtnud lõpuni kuulata. Samas oleks soovinud kirikus ringi vaadata, kirik ise oli ilus ja oli näha, et on hooldatud.
Mis see võõras linnas käik ilma mägedesse sõiduta ikka on, ei saanud ka seekord ilma. Mägiteedel sõitmine ei ole minu jaoks tavaline ja seega sõitsin aeglasemalt,kui ülejäänud, teed on ju kurvilised. Õnneks kohalikud said aru, et loll roolis ja ei hakanud tuudutama. Leidsime vaateplatvormi ja tegime väikese peatuse, et vaadet nautida. Ühel pool meri ja majad ja kolmest küljest ümbritsevad mäed. Ja sealt me nägime mõned mäed eemal asuvat kirikut ja otsustasime seda vaatama minna. Ikka mööda looklevat ja kitsast teed edasi, kusjuures teed on väga head- ei ühtgi auku. Igatahes jõudisme lõpuks kohale, krikusse me sisse ei pääsenud. Taaskord oli tegemist renoveeritud kohaga ja kus kõrval oll oliivipuude istandus. Arvatavasti on tegemist mingi vana külaga, kuigi meil õnnestus sealt territooriumilt leida vaid 1 maja. Samas olid seal ka kohad, kus tehti oliiviõli, maas oli nö kaevu taolised augud ( ma ei oska neid kuidagi teisiti nimetada). Kiri oli juures, et neis tehti õli. Seal olid lisaks veel matkarajad ja ühte rada mööda minnes jõudsime peaaegu mäetippu, kus oli maja. Ilmnes, et sealt edasi ei saa, kuna üleval asub muuseum ja meie jõdsime kassani, mis paraku oli suletud. Alljõudes ootasid meid ees giidid, kes saatsid kogu meie rännaku aja mööda küla. Giidideks olid 2 kassi, kusjuures nad käisid koguaeg meie kõrval ja näitasid kätte kuhu minna. Me ei tahtnud alguses elumaja vaatama minna, kuna ta asus eraldi aias, aed oli lahti. Nii kaua, kui me ringi vaatasime läksid kassid juba maja juurde ja ootasid meid seal. Samuti olid seal olemas grillimis kohad, lauad-toolid, kraanid, kus suvel peaks tulema vett, hetkel vett ei olnud. Kassid tulid meiega rõõmsalt kaasa ja jäid laua äärde ootama, et millal süüa saab. Kusjuures nende nägudest oli näha pettumus, kui me minema läksime ja nemad midagi ei saanud. Oleks me teadnud, et seal nii vahvad giidid on oleks poest enne läbi käinud. Ja saigi taaskord läbi üks ilus päev.
Kommentaarid
Postita kommentaar