15.02.2013

 Hommiku oli jälle kord ilus, üldse oli mõnus ja soe päev. Tänase päeva üheks osaks võiks nimetada " b/penide" külastamine. Meist järgmine küla on Benicarlo ja sealt järgmine Peniscola, viimasesse neist minna otsustasimegi. Teel sinna küsisin, kuidas Peeter on rahul selle linnaga, kus me hetkel peatume võrreldes meie esimese linnaga siin riigis. Ja sellepeale lausus ta kuldsed sõnad, ma panin need kohe vihikusse kirja, mis mul autos käepärast on. " Selleks, et ennast leida tulev ennast kõigepealt ära kaotada". 15.02.13.a., kell 11.34. Ja nii ta tegelikult ju ongi, tundub, et osa meist jäi Santa Susanna linna ja ei saa välistada, et me sinna tagasi läheme. Igatahes jõudsime lõpuks Peniscolasse ja võtsime suuna mägede poole. Õigesse mäkke me ei jõudnud, kus pidi kindlus olema, aga see on nii tavaline, et neid kohe ei märka, eriti meie puhul. Mäest alla sõites tegime mereääres peatuse ja lapsed said taaskord korjata merekarpe, nagu meil neid veel vähe oleks. Peeter seisis kivide peal ja ootas, kuni laine talle neid liiva seest välja peseb, nii kaua ta ootas, kuni sai ise lainega pihta. Riided olid natuke märjad ja samuti fotoaparaat, selle peale läks tal isu seal seista ja tuli hakata fotokat kuivatama. Autos istudes tegime me avastuse, et meie ees on kindlus hahahhaa. Mis siis ikka, kui edasi. Tavaline on see, et kui sa kuhugile jõuad ilmneb, et parkimis kohta seal ei ole. äärmisel juhul on tasuline, aga makseautomaati pole. Õnneks oleme me siin oldud aja jooksul saanud selgeks, et kui leiad huvitava koha, siis tuleb otsida kas kaubanduskesksu või toidupood, neis saab tasuta parkida. Meil vedas ja saime suht lähedale maa-alla parklasse parkida, kuigi imelik oli see, et seal parkisime ainult meie. Läksime tähtsate nägudega poodi ja ostsime jäätis, mis nagu alati on siin omapärane tegevus. Nimelt ei müüda (me pole leidnud) siin ühe kaupa jäätist, vaid karpide kaupa, kus siis on erinev kogus jäätist sees. Minimaalne kogus on 4 max 12, me võtsime 12 karbi. Ei maksa nüüd muretseda, et me ennast paksuks sõime, üks jäätis oli 30 gr nii, et enamus aega tuli pakendi avamisega tegeleda. Seejärel läksime me kõrval asunud sillale ja vaatasime, kuidas kalad (karp ja koger vist) ujusid. Kalad olid vähemalt 1,5 kg ja osad olid kuni 5 kg ja uskumatu keegi ei püüdnud neid. Nojah lõpuks hakkasime me siis kindluse poole minema. Kindluse ümber on müürid (nagu ikka) ja sinna taha on ehitatud linn ja kõige üleval mäetipus on kindlus. Teepeale on maha pandud väiksed kivid, mis on betooniga ülevalatud, seal kus betoon on ära tulnud on nähe, kui palju neid kive sinna laotud on. Käia seal peal eriti meeldiv ei ole, kuna nad on jala all ebamugavad ja lisaks on nad libedad. Ühes kohas oli vesi kivide peal ja ma pidin seal kukkuma. Jalutasime müüride vahel ja natuisime vaadet vastas olevatele mägedel, kus on elumud ja ümbritsevat merd. Seejärel läksime edasi üles poole ja jõudsime kindluse juurde välja, kindluse ees oli kuningas istumas. Kes oli valatud pronksist ja kelle juures käisid kõik ennast hoolega pildistamas, nagu ka meie. Kindluses toimusid hetkel renoveerimistööd, eks tahetakse turismihooajaks valmis olla. Samas nägime ühte ekskursioonigruppi seal jalutamas. Igatahes leidis Marlen, et tal seal ei meeldi ja tal on jalad väsinud ja üldse kõik on halvasti ja me pidime sealt ära tulema. Tegime lastele rõõmu ja nad said liivaranda jalutama minna, ei tasu mainidagi, et tagasi tulles olid neil taskud merekarpe täis. Marlen millagi arvas, et ta hakkab merekarpe müüma, kuskil poed olid karbid müügil 1 euroga. Tema tahaks tunudvalt kallimalt müüa, ju ta hakkab turismihooajal neid müüma. Linn oli ilus ja, kui leiaks sinna töökoha, siis võiks seal isegi elada, meenutas natuke Santa Susannat. Mööda minnes käisime Benicarlost ka läbi, kuna lubasime ükspäev seal käies, et lapsed saavad mänguväljakule. Huvitav on see, et nad leiavad/ näevad mänguväljakuid kaugelt ja isegi pimedas.Samas, kui palud tal maast midagi ülesse võtta, siis nad ei näe. Seal meil parkimiskohta leida ei õnnestunud, seega läksin mina lastega mänguväljakule. Tegemist oli suure kohaga ja esimest korda nägin ma, et keegi on joonistanud mänguväljaku peale. Tavaliselt on siin kõik puhtad, korralikud ja terved. Seda ei saa muidugi öelda kämpingu mänguka kohta. Eelmine kord, kui me siin olime olid seal mänguasjad, mõned olid katki. Tagasi tulles olid nad kõik juba katki ja jäetud vedelema. Õhtul, ku ma lastega sinna läksin, siis üks kohalik töötaja tuli mõned üksikud tükid näpuvahel sealt. Mina juba lootsin, et koristab kõik ära, aga tagasi ta ei tulnud. Seega võtsin ma kätte ja koristasin ülejäänud ise kokku ja viisin territooriumi teises otsas asuvasse prügikasti. Enne just ütlesin Peetrile, et see ei ole just kõige puhtam kämping, kus me peatanud oleme. Peeter ültes, et selle hinna eest ei saagi paremat tahta. Ma ütlesin talle peale mänguka koristamist, et homme lähen küsin harja ja ämbri ja hakkan ise koristama. See ei oleks mul üldse esimest korda, ma olen seda korra teinud. Kui me Taist olime, siis seal oli hotellis kehv koristaja ja põrand oli kogu aeg must. Kuna ta hoidis ämbrit ja harja koridoriotsas (meie ota kõrval), siis ma pesin ise meie tuba korduvalt. Nii, et peaks koristama siin hakkama ehk pakuvad tööd.
Üks hetk keegi hallootas telgi juures, me arvasime, et lapsed räägivad kellegagi juttu. Kuna jutt tuli lähemale, siis läksin välja vaatama, kes seal on. Mingi naabri naine tuli ja tõi lastele kommi, sokolaadipliiatsid ja popkorni. Ma ei saanud aru, miks ja ta näitas meist natuke eemal elava mehe peale ja ütles, et tema saatis. Tänasime neid ja oligi lastel õhtuks magustoit olemas. Marlen võttis sokolaadipliiatsid karbist välja ja hakkas paberi peale joonistama, ise ei saanud aru, miks paberi peal midagi näha ei ole. Vaatas karpi ja ütles, et need on ju pliiatsid, aga miks nad ei joonista. Me ei saanud valjuhäälega naerma hakata, aga see oli tõsiselt naljakas. Lõpuks ta sai aru, et midagi on valesti ja küsis kas need on söödavad ja julges proovida. Me pole neile enne selliseid asju lihtsalt ostnud.
Õhtul enne magama minekut küsis Peeter, et mis mul viga on? Mõtlesin kähku, et millega ma olen jälle hiilanud ja ei suutnud midagi tarka välja mõelda. Ütlesin talle, et ma ei saa tema küsimusest aru, et ta seletaks mulle, milles asi on. Tema hoopis kordas küsimus, lõpuks otsustas ta seletada ka. Nimelt tema ei saa aru, miks mina põhjamaa inimene, kes on harjunud külmaga käin siin paksemalt riides, kui kohalikud. Päeval, kui päike paistab on mõnus ja soe, aga õhtu on kuskil 10 kraadi ringis soojal. Kohalikud käivad fliised väel ja tundub, et neil ei ole külm. Mina külmavares nagu ma olen panen õhtul talvejope selga ja naudin elu. Kusjuures mulle ei tulnud tollel hetkel meelde, aga Peeter on ise öelnud, et mul on külm isegi siis, kui ma olen saunalaval ja päike peale paistab. Ja üldsegi minu noores eas ei ole ennast mõtet ju külmetada ja mis teha, kui mulle soe meeldib. Oh tuleks juba suvi...