16.01.2013

Kaheteistkümnes päev 16.01.2013 Hommikud alustasime eile korjatud mandariinide söömisega, mõistlikum oleks olnud mandariinid puu otsa jätta. Mandariinid olid
hapumad, kui sidrun ja peale eismest tükki leidsid nad omale koha prügikotis. Täna hommikul otsustasin, et saagu, mis saab, aga täna ma lähen küünehooldusesse.
Läksin hommikul kämpingu vastuvõtust küsima, kus kohas asub ilusalong, kus saaks teha geelküünte hooldust. Igatahes vaadati mind nagu vasikas vaatab uut aiaväravat,
kuid nad suutsid mulle anda küla, parkimisplatsi ja kohanimi. Istusin autosse (kusjuures läksin üksinda) ja hakkasin kõrval külla sõitma. GPS ei suutnud leida antud
parklat, ega ka ilusalongi ja nii ma seiklema läksingi. Tegin mõned tiirud mööda linna, kaasa arvatud kitsaid tänavaid mööda. Ja ei midagi. Ühel hetkel jõudisn
kasvuhoonete vahelisele teele ja siis ei suutnud ma kuidagi linna tagasi saada. Õnneks sain ja sõites mööda teed nägin äkki silti nails, loomulikult ei näinud ma
parkimiskohta. Õnneks asus mõned tänavad eemal pood, kus oli parkla ja nii ma tagasi minema hakkasingi. Hooldust oleks saanud seal teha, aga mitte geeli või
akrüüli. Ausalt öeldes ei hoolinud ma hetkel, mis hooldus tehakse, aga kui hinnaks öeldi 50 euri, siis ma enam ei tahtnud. Liskas suudeti mind sealt juhendada kohta
kuhu ma pidin alguses minema. See jäi ca 500 m edasi ja ma jõudsin lõpuks kohale. Kohe neil aega pakkuda ei olnud ja ma pidin ca 45 minutit ootama, hind oli
37 euri, mis on suhteliselt kallis. Leppisin nendega kokku, et tulen tagasi. Kuna aega oli vaja sisustada, siis läksin mööda kõrval tänavaid jalutama. Kuskil teises
linna otsas, kõrvalises tänavas leidsin ma järgmise salongi, kus küsiti kõigest 20 euri ja ootama pidi natuke üle tunni. Lõpuks ma sinna läksingi. Omanik/teenindaja
oli sakslane, kes on ca 1,6 aastat Hispaanias elanud ja kes hakkas mulle kohe siinset elu õpetama. Paraku oli mu kahju sellest, et ma ei oska hispaania keelt, kuna
tema rääkis saksa-, hispaania ja inglise keelte segu. Viimast oskas ta kõige vähem, seega enamus aega ma pidin arusaama teistest keeltest. Loomulikult jäi mul
osa asju arusaamatuks, aga midagi polnud parata. Küüned sain igatahes korda, aga Peeter ütles pärast, et Eestis tehti paremini. Ma olen temaga nõus, aga eks
igaüks tee omamoodi. Nii kaua, kui mina ära olin tegelesid teised kodustetöödega ja igavlesid. Preemiaks, et nad nii tublid olid tõin ma tagasi tulles neile jäätist.
Oleme nüüd juba mitu päeva paiksed olnud ja lõpuks hakkab meie haagise elu ka laabuma. Siia sõites me üldiselt ainult magasime siin ja vahel sõime ka. Nüüd
oleme jõudnud niikaugele, et meil on statsionaarselt elekter juhtmega veetud (muidu saab aku pealt ka kasutada) ja samuti on meil vesi majas. Sisse peab vee ise
tooma, aga välja jookseb ise. Ruumi on küll vähe, aga me hakkame sellega juba harjuma. Me oleme omavehel siin arutanud, et vahet pole, kui suur pind meil on
nagu nii oleme kogu aeg koos. Juba Eestis ei saanud lapsed aru, et neil on oma tuba ja nad võiks seal mängida. Nad olid kogu aeg meie juures ja siin on samamoodi.
Seega tekibki küsimus, kas meil on üldse suuremat pinda vaja, nagunii oleme koguaeg koos.