Puhkusele sõit.

Suurem osa asju saab alguse sellest, et mul tuleb idee. Nii läks ka seekord. Idee tekkis mul kuskil juuni alguses. Ma täpselt ei mäleta, kuidas see mul tekkis, aga see polegi lõpuks tähtis. Algselt polnud meil plaanis suvel puhata, kui tänu mulle tegime seda. Ja käisime teist korda see aasta Eestis 😊. Puhkuse juures on oluline puhata maksimum arv päevi, kulutades miinimum arv päevi. Seega vaatan alati, et puhkuse sisse jääks püha/d. Seekord oligi kenasti püha olemas. Tutvustasin oma ideed Peetrile ja sain ta nõusse. Lastele ei öelnud midagi. Eelmine kord nad ütlesid, et liiga vara ütlesime. Seega otsustasime seekord 2 päeva enne äraminekut öelda🤣. Tegelt oleks üldse viimasel päeval tahtnud öelda. Kuid mida hiljem öelda seda suurem oht on, et nad saavad ise aru. Etteruttavalt võin öelda, et 10 päeva varem tekkis neil kahtlus, et miskit toimub. Olude sunnil ütlesime lõpuks 6 päeva enne ärasõitu 😁. Neile see mõte sobis ja kõik olid rahul.

Kohe, kui mõte tekkis hakkasin lennukipiletite hindasid uurima. Hinnad olid täiesti hullud, ca 4 korda kallimad, kui talvel. Seega otsustasime autoga minna. Pikk ja tüütu sõit, aga võrreldes lennukiga poole odavam. Lisaks võib asju kaasa võtta nii palju, kui vaja. Ei mingit kotti kaalumist. Tagant järgi võin öelda, et riideid sai seekord liiga palju kaasa võetud. Päris kindel pole, aga pea pooled jäid kasutamata. Oleks ainult see järgmine kord meeles. Pigem vähem, kui rohkem. Ma küll püüdsin endale selgeks teha, et Eestis on samuti poed olemas. Kusjuures Eestis on päris palju uusi ja hea valikuga riidepoode tekkinud.

Kõik läks täpselt plaanipäraselt. Väljasõit pidi olema reede õhtul kell 21.00, saime natuke varem minema. Nagu ikka istus rooli taha Peeter. Mulle nimelt ei meeldi pimedas sõita. Kuid alati läheb nii, et just pimedas sõidan mina. Täpselt nii läks ka seekord. Tegime viimase tankimise enne riigist väljumist, kuna Prantsusmaal on kõige kallim kütus. Me täpselt ei teadnud, kui kaugele paagitäiega jõuame. Igatahes järgmine tankimine oli Saksamaal. Saime kodus vahest tunni sõita, kui oleks tahtnud juba magama minna. Kuid 2 magamata ööd oli hoopis ees ootamas. Jõin coca colat ja uni kadus. Peeter sõitis 3 h ja teatas, et tema ei jaksa. Arusaadav ta oli ju terve päeva tööl. Üldse teatas Peeter, et tal on narkolepsia st nii, kui ta autosse istub tuleb uni peale. Vahet ei ole kas juhi või kõrvalistuja kohal. Vot ja sellise kaasjuhiga pidin ma sõitma.

Minu tööpäev algas seega pimedas. Kuna silmaarst ütles, et ma kaugele ei näe, siis panin prillid ette. Ja oh seda imet, pimedus ei seganud ja sain normaalselt sõita. Tuleb välja, et öösel polegi nii halb sõita. Tegin avastuse, et ma jõuan sama palju ja veel rohkem järjest sõita, kui professionaalsed autojuhid. Üldse kujunes nii, et roolitaga olin enamus aega mina. Õnneks mulle sõita meeldib.

Miks me üldse nii hilja sõitma hakkasime? Oleks võinud ja järgmine hommik minna. Esiteks oli reede ja Peeter oli tööl. Teiseks laupäeva päeval ja üldse päeval on Prantsusmaad vastik sõita. Prantslased on nö maailmaparandajad ja püüavad kõikki õpetajad. Sõitma peab kiirteel 1 reas, keskmises olla ei tohi. See on nö liiklejate poolt paika pandud kord. Kui juhtud keskmises reas olema vilgutatakse tuledega. Lisaks keeratakse järsult ja pikkivahet jätmata ette. Seega Prantsusmaad saab sõita ainult öösel. Üldse jõudsin ma järgmisele järeldusele: „Prantsusmaal võib sõita, kui seal prantslasi ei ole“. Teed on head, aga see sõidu stiil jätab soovida.

Tegime mingi x kell kohvipeatuse. Ma jõin pea 2 aasta jooksul esimest korda kohvi. Uni oli täielikult kadunud.

Tanklasse minnes ei saanud ma aru, mis praht mul riiete peal on. Tuli välja, et käekoti nahk hakkas pudenema ja jättis jäljed mu riietele. Kusjuures antud käekotti olen väga vähe kasutanud. Seistes p....e läinud. Krt! Ma võtsin ainult ühe käekoti kaasa. Tuleb kuskilt uus osta. Ma ei lasknud tujul langeda, kuna hommikuks oli shopping plaanitud. Kui me esimest korda Hispaaniasse tulime sattusime Saksamaal kohta, kus on outlet poed. Firmapoed ja suured allahindlused. Sinna oligi meil plaan minna. Õnneks sai Prantsusmaa läbi, selleks korraks.

Saksamaal ootas meid koheselt suur probleem. Nimelt loobusid kõik gps’d töötamast. Meil oli auto enda oma ja 2 telefoni oma. Teadsime kuhu suunda sõita ja nii me edasi läksime. Vaikselt hakkas auto märku andma, et kütust on juurde vaja. Kuidas sa otsid midagi, kui miski ei tööta. Lõpuks õnnestus üks gps nii palju tööle saada, et saime poodi. Tegemist oli reisi kõige suurema pettumisega. Hinnad on sama kõrged, kui tavalises poes ja valik väike. Marlenil läks hästi ja ta sai uued tossud. Lisaks saime Lindt poest šokolaadikomme. Raiskasime lihtsalt mõttetult aega poes käimise peale. Gpsi kohapealt võin öelda, et need töötasid vahelduva eduga „halvasti“, kuni Lätini. Miks või, milles oli põhjus jäi arusaamatuks. Huvitav on see, et telefonides on meil mõlema riigi sim-kaart. Saksamaal ei töötanud kumbki. Tundub, et sakslased on mingi piirangu peale pannud. Eestis käisin mobiilioperaatori juures oma muret kurtmas. Targemaks ma ei saanud, kuid hiljem tehti selgeks, et põhimõtteliselt olen ise süüdi. Väideti, et telefoniseaded olid valed. Neid üle vaadates ilmnes, et kõik on nii nagu peab. Seejärel öeldi, et nemad teistes riikides ise netti ei paku ja see käib koostööpartnerite kaudu. Järelikult olid koostööpartnerid süüdi, nende poole keegi pöörduma ei hakanud. Seega mõistlik on pikal sõidul omada ka offline gpsi. Tagasi tulles laadisime selle endale alla ja tänu sellele probleeme ei olnud.

Uuesti teele asudes õnnestus gps ellu äratada ja saime tangitud. Kiire visiit toidupoodi ja edasi. Saksamaal sõit oli üks lõputu kannatamine. Suurema osa päevast sadas- kallas vihma, gps ei töötanud jälle. Pidevad teetööd, kiirendamised, pidurdamised. Täiesti väsitav oli see aeg, mis meil tuli Saksamaal veeta.

Poolas läks elu lõbusamaks. Käisime ühes grillis söömas. Seal müüdi grillvorste ja liha. Lisandiks erinevad salatid. Kuna kõhud olid tühjad, siis toit maitses hea. Õhtu oli käes ja mul hakkas magamata öö tunda andma. Nii pidi Peeter sõitma, ta õnneks suurema osa päevast puhkas. Tee peal nägime, kuidas 13 politseibussi sõitis Valgevene piiri poole. Bussid läksid vilkuritega ja neid oli kaugelt ja kaugelt näha. Õnneks meie pöörasime teisele poole. Lõpuks võtsime vastu otsuse seisma jääda ja natuke magada. Sõita jäi Eestisse ca 12 h.

Sõiduautos magamine on ääretult ebamugav. Lisaks tõuseb suvel päike vara ja nii ma mõned tunnid hiljem üleval olin. Silm ümaraks ja sõit jätkus. Tuleb tõdeda, et teed Poolas on ühed Euroopa parimad. Kiirtee on praktiliselt piirist-piiri valmis. Tõeline nauding on sõita. Kuid see lõbu sai peagi läbi ja järgmine õudus ootas ees. Järgmine õudus tähendas seda, et Leedus tehakse piirist uut teed, mis on positiivne. Kuid sõita ca 30 km teetöid pidi on jälle kord väsitav. Õnneks oli see kõige pikem teeehitus lõik üldse, mida nägime. Ühel hetkel sai jälle sõitma hakata ja nii need kilomeetrid läksid. Väga aeglaselt läksid 😁. Lõpuks tuli kaua oodatud Eesti piir ja tuju tõusis. Kuigi jah pea 3 h jäi veel sõita. Kohale jõudes olid kõik imestunud meid nähes. Nagu ikka ei öelnud me, et tuleme. Ei tahtnud, et teised muretseks, kuidas meil läheb ja kaugel oleme. Seega jõudsime kohale ja puhkus võis alata. Muidugi oli meeles, et sama tee tuleb veel tagasi sõita ja tagasi minek on alati raskem.

Sellest, mida puhkuse ajal tegime räägin juba järgmine kord/korrad.