31.03.2016

Ärkasin täpselt minut aega enne kella. Edasi minek missugune. Päev oli sellegipoolest unine nii mulle, kui ülejäänud perele. Keegi ei tahtnud taaskord ärgata, kuid valikut nagu ikka ei olnud. Peeter pidi tööle minema ja lapsed kooli. Mina tulin koju ja jätkasin puzzle kokkupanemist. Mul oli plaanis panna lõunaks kogu roheline osa kokku. Sain selle tehtud läbi raskuste ja leidsin, et nüüd on parasaeg see „jama“ jätta ja vajalikud tööd ära teha. Kiire koristus ja juba leidsin ma ennast taas puzzle juurest. Tahtsin ikka natukene veel panna, kuna enam ei olnud palju jäänud. Minu tagumik, selg ja jalad on kõik nii valusad, et ma ei taha ei istuda ega astuda. Millegipärast kummitas mul koguaeg ühe anektoodi lõpp. Kusjuures mulle ei jää anektoodid üldse meelde, olenemata sellest, mitu korda ma neid kuulnud olen. Igatahes mind kummitas lause“ viina võtaks küll, aga istuda ei taha“. Ma ei hakka algust kirjutama, kuna see ei ole kõige viisakam. Eks mul jäid kõik kohad valusaks sellest lauaääres istumisest, küürutamisest. Tegemist on madala lauaga ja seega tooli peal istuda ei saa. Nii ma erinevaid asju endale istumise alla otsisin. Eile tõin näiteks Marleni nukuvoodi, mille peale istudes põhi alt ära tuli. Peeter tegi selle pärast korda. Igatahes lapsed tulid koolist ja Gregor oli vaimustatud, kui palju ma olen kokku saanud. Gregor tuli mulle appi ja leidis päris paljudele tükkidele koha. Mina lõpetasin puzzle tegemise natukene enne seda, kui õhtul kooli läksin. Või tegelikult ei lõpetanud, kuna üks tükk oli puudu. Mõtlesin, et see on kuhugile maha kukkunud. Hiljem tuli välja, et lapsed peitsid selle ära. Selleks, et Gregor saaks viimase tüki paika panna ja öelda, kui tubli ta on olnud. Tähtis on see, et üks on koos. Vaatasin teist puzzlet samuti ja panin mõned tükkid paika. Kuid erilist isu istuda ja midagi otsida mul enam ei olnud. Silmad jäid ka sellest otsimisest ja sobitamisest valusaks. Õhtu möödus nagu ikka õues. Võrreldes eilsega on meil täna kehv ilm. Soe on kuhugile kadunud ja seeliku võis kappi jätta. Lapsed ei lasknud ennast sellest segada ja nii me õues olime. Peeter jõudis jälle normaalsel ajal koju ja nii see päevake mööda sai. PS! Hakkasin puzzlest pilti tegema, aga Gregor oli osa puzzlest lahti võtnud. Tema tahab "ajaviiteks " uuesti kokku panna. Seega pildi lisan, kui puzzle jälle koos.