29.03.2016

Ma ei saanud hommikul absoluutselt aru, mis toimub. Mingi heli segas minu und. Läks aega, kuni taipasin, et see on kell mis heliseb. Appi, ma ei taha ärgata. Kuid ei ole pääsu tuleb tegudele asuda. Nii ma ennast kööki lohistasin. Peeter arvas samuti, et tema ei taha ärkamisest midagi kuulda, kuid ei olnud tal ka valikut. Peeter sai hommikusöögi söödud ja hakkas uksest välja minema. Mina seisin ukse kõrval ja ei saanud miks ta ei lähe. Selle peale küsis Peeter kas ma talle tassi ka annan. Isver selle ma unustasin jah andmata. Nüüd sain aru, miks ta välja ei läinud. Igapäev panen ma Peetrile kaasa tassi teega. Tavaliselt seisan ma sellega ukse kõrval, kui Peeter hakkab minema. Täna tegin tee valmis, aga unustasin tassi võtta. Einoh, hea blondiin olen. Lapsed ajasin ise üles ja nemad ei tahtnud kuidagi ärgata. Nagu ma eile juba arvasin. Eks see kella keeramine mõjub neile samuti. Kuid pole hullu, küll läheb paremaks. Toast saime nagu ikka õigel ajal välja ja peagi olime koolis ja kõlas kell. Selleks ajaks oli lastel tuju hea, kuna said sõpradega koos olla. Osadega polnud nad terve vaheaja kohtunud ja nii jätkus juttu kauemaks. Mind ootas ees taaskord kõndmine, nagu m viimastel päevadel vähe kõndinud oleks. Peaaegu 6 kilomeetrit sai jälle käidud. Koju tulles ootas mind ees koristamine. Ma ei ole juba mitu päeva midagi teinud ja nüüd tuli kuskilt otsast pihta hakkata. Suurem segadus sai korda tehtud ja, siis hakkasin ma plaaniväliste asjadega tegelema. Nimelt hakkasin ma taaskord Gregori puzzlet kokku panema. Selle peale läks mu hommik ja ka õhtu. Tükid ei tahtnud kuidagi omakohale minna. Üldse tundub, et keegi on osad tükid pihta pannud. Peeter paneb Marleni oma kokku ja kurtis samuti, et ta tükid puudu. Ja, siis hiljem tegi Marlen avastuse, et ta pani osad tükid kastiga kõrvale. Ahahhaha. Peeter jõudis lõunle nii hilja, et ma arvasin, et ta ei tulegi. Peeter vaatas tubades ringi ja ei saanud aru, kus lapsed on. Lapsed olid selleks ajaks kooli tagasi läinud. Peeter vahetas meie autol filtirid, õli ja veel mõned tihendid. See kõik võttis aeg, kuid tuli ära teha. Mina sain telefonikõne haridusametist. Minu käest küsiti, kas Gregor läheb see aasta kooli. Mina teatasin, et ei lähe. Mille peale sain järgmise küsimuse, kas mul on selle kohta mingi paber miks ta kooli ei lähe. Ütlesin, et ei ole. Selle peale oli ametnik natukene jahmunud. Teatasin talle, et Gregor ei lähe Eestis kooli. Sain uue küsimuse, et kus riigis ta kooli läheb. Küsisin vahelduseks ise, et kas see on oluline info. Tuli välja, et on väga oluline. Mina teatasin vastu, et minu arust ei ole Eesti Vabariigi asi, kui riigis minu laps kooli läheb. Selle peale ei osatud mulle enam midagi vastata. Öeldi, et pean tegema avalduse ja loobuma koolikohast. Kogu selle vestluse jooksul oli mul tahtmine küsida, millal Marlen kooli peab minema. Huvitav on see, et Marleni kohta ei ole keegi huvitundnud. Seega järeldan ma, et Eesti riigi jaoks on poisid ja nende haridus tähtsam. Kui ma ära ei unusta, siis täidan ühel päeval antud avalduse ära. Õhtu möödus nagu koolipäeva lõpus ikka väljas. Kevad hakkab kohale jõudma ja täna oli sooja ca 23 kraadi, seda muidugi vilus. Mina panin välja minnes jalga musta värvi teksad. Ei ole vist mõtet mainida, kui palav mul nendega oli. Koju tulles oli aeg selle semestri esimesteks kodutöödeks. Seejärel panime lastega puzzlsid kokku. Peeter jõudis nii vara koju, et mul ei olnud veel toit valmis. Kusjuures liha ei tahtnud kuidagi valmis saada. Kell selle eest käis kiirelt ja lastel oli aeg magama minna. Tühja kõhujga neid voodisse saata ei saanud ja seega tuli midagi kiirelt leiutada. Sellises olikorras aitab alati „salvest“, või vähemalt nende purgisupid. Kõhud täis läksid vastuvaidlevad lapsed magama.