19.09.2014

Ärgates ei olnud mul aega mõelda selle peale, et ma olen väsinud. Peetrile tuli nagu ikka kohvi ja söök teha. Gregor ei tohi hommikul süüa ja Marlen sööb hiljem. Leidsime, et Marlen võib tee peal süüa, kui ta seda kodus teeks, siis äkki hakkaks Gregor vinguma. Lapsed ajasime ülesse viimasel hetkel ja toast välja saime plaanitud ajal. Baasi jõudes ilmnes, et osa koormast on kuhugile kadunud või ei ole veel tulnud. Tõstsime Marlenile tooli ja ülejäänud vajalikud asjad teise autosse ja meie Gregoriga läksime minema. Väljas oli pime, vahepeal tibutas vihma ja ärevus oli sees. Ma ei ole enne üksinda bartsus käinud. Lootsin koguaeg, et selleks ajaks, kui linna jõuame läheb väljas valgeks. Mida linnale lähemale jõudsime seda rohkem autosid teel oli. Huvitav on see, et kõik sõitsid ja kõigil oli gaasipedaal olemas. Mul oli kirja pandud, kus kohast ma pean mahasõitma ja milliseit teid mööda linnas sõitma. Haigla asub küll kaugel, aga sinna ei ole eriti keeruline sõita. Peeter helistas, et uurida kuidas meil läheb ja kaugel oleme. Aeg oli minu jaoks ebasobiv, kuna olin linnas ja pidin keskenduma sellele, et õige tee peale sõidaksin. Lõpuks nägime, et haigla paistab ja Gregor ütles, et viida peal näitas haiglat. Sellest mahasõidust sõitsin ma lihtsalt mööda. Krt! Mis ma nüüd edasi teen ja kus kohas ringi saan keerata. Leidsin, et kõige targem on järgmisest mahasõidust maha minna. Peagi jõudsime silla peale ja seal saime õigesse suunda tagasi. Nagu ikka pani keegi selleks hetkeks haigla pihta st ma ei näinud seda enam. Tuli välja, et liiga vara hakkasin otsima. Viit näitas, et haigla on tulemas ja jõudsin õigesse kohta. Isegi parkimiskoha leidsin, kuigi ma arvasin, et ma otsin seda kaua. Kuna mulle ei meeldi hilinemine ja ma läksin võõrasse kohta, siis jätsin endale piisava ajavaru. Seega jõudsime me liiga vara kohale, kuid ei ole hullu. Nüüd leidsin aega Peetrile tagasi helistada. Kadunud koorem oli kohale jõudnud ja enne äratulekut olid nad korraliku vihma saanud. Hetkel on nad teel esimese kliendi juurde ja sealt edasi ootab konn. Meie maksime parkimise eest ja ilmnes kohe suur probleem. Nimelt saab korraga 1,5 tunni eest maksta. Seetähendab omakorda, et ma pean kella vaatama ja hiljem uuesti maksma minema. Läksime haiglasse sisse ja Gregor oli nimekirjas olemas ja talle anti tema andmetega käepael. Pidime ootama jääma, kuni meiega edasi tegeletakse. Ca poole tunni pärast tuli üks töötaja ja kutsus inimesi endaga kaasa. Ta luges nimed ette, aga Gregori nime seal ei olnud. Ta kordas uuesti viimati öeldud nime ja see tundus mulle tuttav. Ma ütlesin Gregori nime ja ta ütles jah. Miks ma ei saanud esimesel korral aru. Siin jäetakse sõna lõpus olev r-täht ära ja nii tehti Gregori nimega. Kusjuures enne ei ole nimega nii tehtud ja see oli suhteliselt naljakas. Edasi viid meid järgmisesse ooteruumi, Gregor oli seal kõige väiksem. Üks õde tuli ja kutsus meid kaasa. Järgnes kaalumine ja mingi ankeedi täitmine, peale seda vahetasime riided. Järgnes jälle ootamine, kuni tuli järgmine töötaja ja kutsus osa inimesi endaga kaasa. Jõudsime protseduuride ruumi ja see oli jälle uus kogemus. Meie olime ühelpool ruumi ja teiselpool olid meedikud. Meie vahele jäi sein, mille sees oli raam kuhu peale pandi voodi ja patsient. Protseduuride juurde mind ei lastud ja pidin koridoris ootama, kuni kutsutakse. Ootamine on alati pikk ja piinarikas, kell läheb teosammul. Jõudsin vahepeal väljas käia ja parkimise eest maksta. Selleks, et autoni jõuda tuli mul mäest ülesse minna. Ootasin Gregorit koridoris, kui minu juurde tuli üks laps ja küsis kas ma olen õde??? Ei saanud mina alguses aru, miks ta nii küsis, aga paraku sai ta eitava vastuse. Lapse ema tuli ka ja vaatas käes olevat paberit ja uste numbreid. Minu käest küsis ta kas ma tean kus kohas selline cabinet asub. Paraku ma ei teadnud. Hiljem sain aru, miks nad minu käest küsisid, põhjus oli minu riietes. Nimelt oli mul seljas valge seelik ja valge pluus, ju ma siis tundusin meediku moodi. Vahapeal kutsuti mind sisse ja arst rääkis uuringute tulemusest. Tulemus oli selline nagu ma olin arvanud. Arstil on oma nägemus, kuidas ja mida me peaksime edasi tegema. Millagi pidid artsid asja arutama ja annavad meile otsusest teada. Mida ja kuidas me edasi teeme ma veel ei tea. Kuigi hiljem mõeldes tundub mulle artside mõte hea olevat. Ma ei hakka siin kohal seletama, milles on täpselt asi või mida tegema hakatakse. Selleks hetkeks oli kell nii palju, et ma pidin uuesti minema parkimise eest maksma. Kuid ma ei saanud seda kohe teha , kuna viidi meid tagasi ruumi kus juba hommikul olime. Ütlesin Gregorile, et ma pean väljas ära käima ja tulen kohe tagasi. Läksin jooksuga ja lootsin, et ei ole veel trahvi saanud. Palavaga mäest ülesse jooksimine võttis võhmale ja osa teest jalutasin. Ei saanud mina aru, miks ma nii kaugele pidin parkima, kuigi see oli esimene vaba koht. Trahvikviitungit veel ei olnud ja loodetavasti saame enne ära tulla, kui aega jälle läbi saab. Gregor oli pettunud, et mul ei ole telefonis tema lemmik mängu. Ma veel mõtlesin, et pean selle uuesti panema, aga unustasin ära. Gregorile anti mahla juua ja peagi saime paberid, Gregor kingituse ja võisime ära tulla. Jalutasime auto poole ja vaatasin, et parkimiskontrolörid tulevad. Kiirendasime sammu ja jõudsime enne neid auto juurde. Ma vaatasin hommikul, et minu ja parkimisautomaadi kella erinevus on mõned minutid. Hetkel oli minu kella järgi meil mõni minut veel aega. Kuid kontrolöride oma võib näidata, et aeg on täis. Edasi oli meil plaanis minna poodi ja Gregor tahtis mcdonaldisse minna. Selle me ka esimesena leidsime ja sööma läksime. Mulle tundub, et lastele meeldib seal käia, kuna sealt saab lasteeinega kingituse kaasa, seekord anti vurr. Mina püüdsin mõelda, kuhu poodi me minna võiksime, kuid otsing ei näidanud ümbruses ühetgi kaubanduskeskust. Ja, siis tuli mul idee. Ma olen ammu arvanud, et ma olen viimane eestlane, kes ei ole ikeas käinud. Vaatasin järgi, kuidas ja kuhu me peame sõitma ja asusime teele. Kõik läks hästi selle hetkeni, kuni sõitsin mahasõidust mööda. Ei jäänud muud üle, kui järgmisest maha minna ja otsima hakata. Lõpuks tundus mulle, et kõige targem on kasutata telefoni gepsu. See viis meid kohale ja me ei olnudki väga kaugel poest. Erilist elamust ma sellest poest ei saanud. Kuigi peab ütlema, et seal oli palju ilusaid ja suhteliselt normaalse hinnaga asju. Mulle meeldis nende mööbli väljapanek. On tehtud nö valmis ruumide näidised. Nt elutuba, kus on divan, laud, kapid koos sisustuselementidega. Oleks oma elamine, siis nii mõnegi nende ideedest kasutaks ära. Pood oli suur ja sealt on praktiliselt kõike võimalik osta. Gregor leidis lasteosakonnas pandakaru ja ütles, et tema tahab seda endale. Lisaks leidis ta, et peab 2 tükki ostma, sest õele on vaja kingitus viia. Mina võtsin mõned küünlad ja nii me sealt ära tulime. Läksime sinna poole, kust olime poodi tulnud ja ilmnes, et sealt me parklasse tagasi ei saa. Ots ringi ja teiselepoole, kust saime lõpuks alla. Järgmine probleem oli see, et oli vaja parkimise eest maksta. Makseautomaat oli nagu ikka ära peidetud, kuigi viidad näitasid, kus ta peaks olema. Tegime parklale tiiru peale ja ei midagi, parkla ei olnud sugugi väike. Ja, siis oli keegi automaadi seina peale tagasi pannud. Parkimise eest ei tulnud midagi maksta ja nii me sealt tulema tulime. Nüüd tekkis küsimus kuhu suunda me peaks minema. Läksime tuldud tee peale ja, siis me ei saanud enam aru kus olime. Mingi hetk nägin tee numbrit, kus me enne olime ja mis pidi meid kodupoole viima. Kuid meil ei õnnestunud sinna sõita, sest ei saanud rida vahetada. Läksime edasi lootuses sinna teele saada. Panin gepsu sisse, et vaadata kaugel me õigest teest oleme ja ilmnes, et olime peaaegu õiges kohas. Geps juhatas meid kiirelt õigele teele ja nii me peagi maanteel olime ja kodupoole sõitma hakkasime. Gregor pani silmad kinni ja jäi magama uued karud kaisus. Sõit kodupoole läks kiirelt, tee oli hea, ummikuid ei olnud. Mulle meedib see, et siin on mitme realized teed ja möödasõidud kiired ja sujuvad. Ei ole seda, et pead vaatama ja ootama, millal mööda saad. Ma olen juba ammu tahtnud ühest linnas läbi käia, mis jääb teeäärde. Eraldi ei ole hakanud sinna minema, aga täna otsustasime sealt läbi sõita. Lisaks oli meil vaja toidupoodi minna ja nii me kaks-ühes tegime. Poodi jõudes sain ma aru, et ma olen väsinud. Pikk päev oli selleks ajaks selja taga ja oleks tahtnud seal samas magama jääda. Tegime sisseostud ära, linnale tiiru peale ja tulime koju. Marlen ja Peeter jõudsid tagasi selleks ajaks, kui me ikeast ära tulime. Kuid enne baasi tulemist peavad nad veel laadima minema ja ei ole veel teada, mis ajaks nad siia jõuavad. Meie jõudsime koju ja hakkasime õhtuks süüa tegema. Gregor mängis oma uute asjadega ja arvas, et me peaksime kindlasti mängukale minema. Selle peale ütlesin ma talle, et ma lihtsalt ei jõua sinna minna ja ta leppis selle vastusega. Gregor arvas, et me võiksime dominod mängida ja seda me ka tegime. Peeter helistas, et me võime neile järgi minna. Hakkasime uksest välja minema ja ma tahtsin võtmed võtta, kuid mida ei olnud olid võtmed. Tavaliselt panen ma nad koju tulles ukse ette, riiuli peale või kätekotti. Nendes kohtades võtmeid ei olnud, kuid ukse ma ju lahti tegin nendega. Tuppa tulles olid meil Gregoriga käed asju täis ja nii ma nüüd mõtlesin, kuhu ma võtmed panin. Ja, siis tuli mul mõte teha uks lahti. Nojah võtmed olid jälle väljapool, kusjuures see ei ole sugugi esimene kord. Seekord olid toavõtmed ja autovõtmed mõlemad nii, et skleroos ruulib. Naabrid vist vaatavad, et puhta segased, et jätavad võtmeid ukse ette. Tee koju tuli välja, et Peeter peab homme ka tööle minema, mis minu arust on ääretult nõme. Suvel ei olnud vahet, mis päevadel ta 45 tunnist pausi tegi. Nüüd, kui kool hakkas on tähtis, et ta oleks laupäev-pühapäev kodus. Kuna me olime kõik väsinud, siis läksime suhteliselt vara magama.