05.09.2014

Ärkasin selle peale, et miski kolistas, miski solises ja toas oli pidevalt valge. Selge, väljas müristab, sajab ja lööb välku. Tänu sellele tekkis tuppa õhku ja oli mida hingata. Kuigi jah jahedamaks läks samuti ja ma tundsin tekist puudust. Toas tekkis tuuletõmme ja meie magamistoa uks läks kinni. Mõtlesin kas ma peaksin selle uuesti lahti tegema või mitte. Jõudsin otsusele, et ma ei kuule kui lapsed vestu lähevad, kui uks kinni on. Lapsed käivad ise, kui neile vaja on, mina vaatan, et pärast tuled oleksid kustatud. Tõusin voodist püsti ja panin teistes tubades aknad peaaegu kinni. Vahepeal jõudis meie toa uks uuesti pauguga kinni minna. Hea, et ukse vahele ei jäänud. Tegin ukse lahti ja ilmnes, et toas on vahepeal pimedaks läinud, Peeter oli aknakatte ette tõmmanud. Ei läinudki kaua mööda, kui väljas jäi vaikseks. Äratuskell oli ka täna hommikul see, mis sundis ärkama, kuigi ei tahtnud. Peeter küsis ärgates, miks ma alles kell 3 magama tulin. Ta arvas, et ma tulin alles, siis kui ta aknakatte alla tõmbas. No vot ma võiks terve öö ära olla ja keegi ei paneks tähelegi. Peeter läks tööle ja mina voodisse tagasi ja nagu ikka oli uni kadunud. Selleks ajaks, kui lapsed ärkasid tuli mul uni. Tundsin, et ma lihtsalt ei jõua püsti tõusta ja nii ma voodis vedelesin. Lõputult ei saa ka voodis olla ja nii tuli sealt välja ronida. Ei saanud ka täna ilma kodustetöödeta hakkama. Lisaks küpsetasin pirnikooki ja tegin lastele selgeks, et on vaja oma asjad ära teha. Nemad ei saanud sellest jälle aru. Ma ei taha/ julge mõeldagi, mis kooliajal saama hakkab. Väljas oli õhtuks päike välja tulnud ja seega oli aeg ujuma minna. Või õigem oleks öelda mina läksin ujuma ja lapsed hakkasid basseini ääres kirjutama. Uskumatul kombel said nad kiirelt oma asjad tehtud, kuigi kodus oli neil selleks mitu tundi aega olnud. Peeter jõudis koju ja tuli meie juurde basseini. Homme hommikul on konna minek ja tänane õhtu on vaba. Mul tuli mõte, et läheks linna ja ostaks kooliks vajalikud asjad ära. Mõeldud-tehtud. Nimekiri kaasas hakkasime poes asju valima, ega see kerge ülesanne ei ole. Mõlemale lapsele on vaja pliiatseid, vilidikaid, rasvakriite jne. Valik poes oli suur ja suurema osa asjadest saime ostetud. Ostmata jäid asjad, mida lihtsalt ei olnud. Seega tuleb veel üks kord poodi minna. Ma ei mäleta kas ma olen seda kunagi rääkinud siinsest autode parkimisest. Kohalikud pargivad alati võimalikult ukse lähedale, et ei peaks palju käima. Parkla ees otsad on seega tihedalt autosid täis. Autod on külg-külje kõrval ja kohati jääb arusaamatuks, kuidas ustest sisse-välja saadakse. Teeäärtes vaadatakse, et auto mahub ja lihtsalt pressitakse ennast vahele. Rääkimata sellest, et kui hästi ei mahu, siis müksatakse ees või tagumist autot. Meie selle eest pargime nö oma autode parklasse. See on koht parkla tagumises otsas, kus on üldiselt vähe autosid. Meile ei meeldi, kui keegi avab oma uksi vastu meie auto külgi. Vaadates siinseid autosid, siis on neil kõigil küljed mõlgitud ja muud kohad ka. Parkisin mina auto ära ja nagu ikka läks natukene (taotuslikult) viltu. Kolm ratast jäid ühe koha peale, neljas teise. Üldiselt mina ei lase ennast sellest häirida, Peeter juhtis nagu ikka tähelepanu sellele. Mina arvasin, et väga hästi pargitud, nagu ikka. Hea küll tegelikult ma oskan ja suudan normaalselt ka parkida. Tagasi tulles oli koha võrra ettepoole parkinud veel üks Chrysler. Ja minu suureks rõõmuks oli tema ka ennast üle mitme koha pannud. Kohe ilus oli vaadata. Ilusaid autosid on ikka ilus vaadata. Peeter tegi pilti ja ma panen selle piltide juurde ülesse. Koju jõudes oli aeg sööma hakata ja Peetril magama minna. Lastel läks hästi ja nad said telekat vaadata, kuni magama minekuni.