23.06.2014

Jälle sai hommikul kaua magada, mis võib pikapeale meeldima hakata. Nagu ikka sõime hommikust, lapsed mängisid ja kaklesid, täiesti tavaline hommik. Paraadi vaatasime ja presidendi kõnet kuulasime, mis tekitas vastakaid tundeid. Mulle tundus, et ta rääkis kohati endale vastu, aga eks igaüks saab asjadest omamoodi aru. Mina teatasin, et mul on jätkuvalt uusi plätusid vaja ja nii me linna poodi läksime. Raske on valida, kui poes on suur valik, aga võtsin need, mida üks päev proovisin. Seal poes ei olnud minu numbrit, kuid täna käisime teises ja sealt sain. Jälle üks asi olemas. Mööda minnes käisime toidupoes ja seal oli ülepika aja heeringat müügil. Ma ei ole veel aru saanud, miks siin teatud asju on harva saada. Ja, kui nad juhtuvad müügil olema, siis pead hulgim ostma, sest ei tea, millal jälle saad. Nii me mitu karpi heeringat võtsime ja koju tulime. Mõtlesime, et tuleme koju ja läheme basseini, kuid ilm läks pilve ja jätsime selle tegevuse hilisemaks. Otsustasime, et läheme ratastega sõitma. Välja jõudes oli palav ja ma arvasin,et me võiks basseini minna. Peeter ütles, et meil on piisavalt aega mõlema jaoks, teeme ühe tiiru ja peale seda basseini. Sõitsime siin ja seal ja lõpuks otsustasime koju tulla. Keerasime teise tee peale, kui mulle tundus, et mu ratas sõidab imelikult ja heli on teine. Jäin seisma ja lähemal vaatlusel ilmnes, et mul on rehv tühi. Peeter vaatas rehvi üle ja leidis, et seal on okas sees. Mina arvasin, et äkki pumpaks rehvi täis ja ma kihutaks koju, Peeter ütles, et hetkel see meid ei pääsata ja tuleb ära vahetada. Kuskilt kõrgemalt müristas ja taevasse vaadates arvasin mina, et kui nüüd veel sadama hakkaksk, siis oleks täismäng. Võib olla ma ei oleks pidanud seda ütlema, sest loetud minutid hiljem hakkas tibutama. Lapsed läksid pirnipuu alla vihma eest peitu, kuna vihmakilesid meil kaasas ei olnud. Peeter vahetas samal ajal siserehvi ja kuna ta on seda enne teinud, siis oli töö kiire ja korralik. Koju jäi sealt ca 20 või natukene rohkem minutit sõita. Lootsime, et saame vihma eest ära sõita ja väga märjaks ei saa. Päike paistis ja vihma sadas, kuid vikerkaart me ei näinud. Meil olid Peetriga päikseprillid ees ja ma ütlesin talle, et varsti läheb kojamehi vaja. Peeter vaatas mind nagu tola selle peal, kuid hiljem ütles ta ise, et mul oli õigus ja kojamehi oleks vaja. Selleks ajaks arvasin mina, et ventilaatorit oleks samuti vaja. Lastel oli hea neil olid kiivrid peas ja vihm ei sadanud silma. Me tahame/peame endile ka kiivrid ostma, aga siiani ei ole sobivaid leidnud. Selleks, et kiiremini ja otsemini koju saada tulime me põldude vahelt. Ja nagu vihmast vähe oleks olnud tuli kõige kitsama koha peal kombain vastu. Meie olime sunnitud põllu äärde minema ja ootama, kuni kombain teosammul meist möödub. Mulle tundus, et selleks läks terve igavik. Jõudsime maja ette ja sellel hetkel tuli padukas, millest me õnneks pääsesime. Tulime tuppa, vahetasime riided, tegin lastele kakaod ja, mis siis juhtus. Juhtus see, mis juhtuma pidi. Vihm ei järgi!!! Ujuma me ei läinud, sest vett saime tee peal piisavalt. Peeter sai teada, et ta peab hommikul tööle minema ja ühe kiire koorma ära viima. Koht kuhu ta läheb ja siit paari tunni kaugusele ja seega ei pea eriti vara minema. Kuna homme on Kataluunias püha, siis on sõidukeelud teatud teedel. Seetähendab, et Peeter peab enne keelu algust baasis tagasi olema. Kui see ei õnnestu, siis peab ta ringiga baasi tulema. Juba mitu päeva on väljas paugutamine käinud ja ei olnud tänane õhtu teistmoodi. Panime meiegi oma paugutajad kotti ja läksime välja kohta, kus toimub kohalik üritus. Kõikjal oli näha vanemaid, kellel olid kotid pugutajatega seljas. Kõigepealt sõid lapsed kohaliku kooki coca´t ja karastusjooki, meie võtsime shampust. Vaatasime kus kohas oleks turvaline koht, et paugutajaid proovida. Läksime maja nurga taha, kus peale meie oli teisi ja hakkasime karpide sisu testima. Minul olid selleks ajaks närvid läbi sellest paugutamisest ja ma oleks üldse koju jäänud. Võtsin paugutajatega kaasas olnud süütenööri ja panin selle põlema. Seejärel otsisin esimese paugutaja ja proovisin, kuidas see toimib. Tuli välja, et ise neid loopides ei olegi asi nii hull ja nii me Peetriga neid võidu loopisime. Lastele andsime neid, mis ei olnud nii „ohtlikud”. Osad olid mõeldud suurematele ja tegid kõvemat pauku. Üldse tundus mulle, et lastele meeldisid kõige rohkem säraküünlad. Peetril õnnestus näpp ära kõrvetada ja mõned korrad saime prahiga pihta, muidu kahjustusi ei olnud. Saime pea tunnikese paugutada ja selleks ajaks olime kõik tüdinenud. Kuid osa jäi veel järgi ja saame mõni päev veel pauku teha. Pärast vaatasime veel kontserdi ja tulime koju ära. Tänavatel oli jätkuvalt paugutamine ja tuli ette vaadata. Ühed poisid tulid vastu ja viskasid enda selja taha paugutaja, mis tegi suhteliselt kõva paugu. Peeter ei olnud kade võttis taskust paugutaja, pani selle põlema viskas ja käis samuti kõva pauk. Nii, et siin muutuvad vanemad korra aastas lasteks ja naudivad nendega koos paugutamist. Kodus läksime magama ja veel pikalt oli kuulda, kuidas paugud käivad, nagu uus aasta oleks kätte jõudnud. Soovisime Peetriga teineteisele head uut aasta ja jäime magama.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

14.05.2014

Lihtsalt üks jutt.

22.04.2016