11.06.2014

Ärkasin selle peale, et telefon hakkas helisema, arvasin, et on aeg ärgata. Kuid ilmnes hoopis, et ülemus helistab Peetrile. Helin lõppes enne, kui Peeter jõudis vastata. Töö telefon oli teises toas ja ma läksin seda tooma. Ise arvasime, et Peetrit otsitakse laadimis kohast taga. Kuid parem uudis oli hoopis ees ootamas. Logistik oli saatnud sõnumi, et Peeter ei pea laadima minema, vaid laetud auto ootab teda jeeeeeee. See tähendab, et tund aega kauem saab magada. Mida ilusamat oskad saa keskööl oodata. Kuid sellega asi ei piirdunud, nagu ikka. Peagi helistas ülemus uuesti ja Peeter ütles, et tema ei lähe laadima, vaid auto on laetud. See vastus sobis sellel hetkel. Ei läinud kaua mööda, kui ülemus helistas uuesti ja küsis, kus Peetri auto on. Peeter ütles, et teine juht läks laadima ja jälle sobis. Mõni minut hiljem uus kõne ja sama küsimus ja lisana, et äkki Peeter tuli autoga koju. Peeter ütles, et ta parkis auto see kell baasi ja logistik ütles, et keegi läheb sellega x-firmasse laadima. Ülemus pidi asja uurima ja oh seda imet peagi helistas ta jälle. Ilmnes, et auto on leitud ja ta käis hoopis teises kohas laadimas, jee. Nüüd on lõpuks lootust magada saada. Läks kuskil tunnikene mööda, kui telefon helises jälle, selline tunne jääb, et kohalikud ei maga kunagi. Arvestades seda, et võimalus oli tund rohkem magada, siis lõpuks ei jäänud sellest ajast midagi järgi. Nüüd helistati kohast, kuhu Peeter pidi laadima minema ja õeldi talle laadimise kellaaeg. Hea nali, eks ole. Peeter tegi neile selgeks, et tuleb teine juht, selle peale ei osatud enam midagi öelda. Õnneks sellega helistamised said täna ööseks läbi. Paraku hakkas kell mängima ja seega oli aeg esimeseks ärkamiseks ja Peetri tööle saatmiseks. Ei tasugi mainida, et Peeter oleks parema meelega edasi maganud, kui tööle läinud. Mina läksin voodisse ja mingi aeg jäin magama, kuid ärkasin pidevalt ülesse. Lapsed olid enne kella üleval. Marlen tuli ja ütles, et tema ei saa magada, kuna Gregor hakkab hommikul teda ülesse ajama. Peab nad eraldi tubadesse magama panema. See eeldab natukene mõtlemist ja asjade ümber tõstmist. Millal ma selle ära teen ma veel ei tea. Marlen hakkas riidesse panema ja teatas, et tal ei ole midagi selga panna. Mina soovitasin talle lühikesi pükse, mis imekombel on kadunud. Marlen teatas ise, et tema ei ole neid pükse juba aasta aega näinud. Mina arvamus oli see, et ta ei leia neid oma „korras” kapist lihtsalt ülesse. Vaatas tema kappi, tõstsin mina asju ümber, aga pükse ei leidnud. Ütlesin talle, et ju need vedelevad kuskil voodi all või mänguasjade kastis. Kuid otsimiseks meil rohkem aega ei olnud. Mina arvasin, et koju jõudes on neil piisavalt aega ja saavad oma kadunud asju otsida. Lõpuks pani Marlen seeliku selga ja läks kooli. Mina lonkasin koju tagasi, sest mu kannad on jätkuvalt katki ja teevad haiget. Kurtsin eile Peetrile oma muret ja ütlesin, et viskan kingad minema ja ei käi nendega enam. Peeter küsis, kuidas ma küll raatsin minema visata ja äkki peaks ikka nendega edasi käima. Suure tõenäosusega suudaks ma järgmiseks korraks ära unustada, et need kingad lõhuvad kandu. Ütlesin Peetrile, et ma viskan nad ära ja, siis on jälle põhjust kingapoodi minna.  Koolipäev sai jälle läbi ja koju tulles küsis Marlen kas me võiks mureleid ostma minna. Me ei ole mitu päeva juba ostnud ja see tundus hea mõte olevar. Murelid olid ilusad suured ja punased nii,et võtsime jälle rohkem, et jaguks. Lisaks anti lastele poes kommi ja see tegi nende tuju loomulikult heaks. Koju jõudes oli jätkuvalt teemaks, kus on Marleni püksid. Marlen teatas, et ta viskas need prügikasti, mille peale mina arvasin, et tuleb veel otsida. Ainukene, kes sellest midagi ei arvanud oli Marlen ise ja tema hakkas koduseidtöid hoopis tegema. Vähemalt ei istunud ta niisama ja ei vingunud. Gregor arvas, et tal oleks vaja kapp korda teha ja nii ta oma riided kõik välja tõstis. Vaatasime koos tema asjad üle, mustad panime kõrvale ja puhtad kappi tagasi. Marlen sai selle ajaga oma kodusedtööd tehtud, aga kapi koristamisest ei tahtnud ta midagi kuulda. Mina huvitas jätkuvalt, kus on tema püksid ja nii ma kõik asjad välja tõstsin. Ei ole mõtet arvata kas Marlen vihastas või mitte. Kusjuures ma oleksin aidanud tal need tagasi panna, kui ta oleks appi tulnud. Tegin viimase sahtli tühjaks ja oh seda imet sahtli alt leidsin kadunud püksid ülesse. Selle peale teatas Marlen, et tema ei hakka koristama, kuna mina viskasin tema asjad lihtsalt põrandale, kuigi ma tõstsin ja panin ilusti. Samuti keeldus ta leitud pükse jalga panemast, kuna need on nõmedad ja ei meeldi talle. Meie ei lasknud Gregoriga ennast sellest segada ja vaatsime vaheldusemõttes telekat. Oleks tahtnud õue minna, aga seal oli palav ja toas tundus rohkem õhku olevat. Nii me, siis toas olimegi, kuni Peeter lõpuks koju jõudis. Peeter ütles, et ta oleks juba mitu tundi tagasi tulnud, kuid laadimas lihtsalt ei võetud kaupa maha. Terve ladu oli töötajaid täis, kes lobisesid ja ei viitsinud tööd teha. Lõpuks õnnestus Peetril õigel- ajal, õiges-kohas olla ja ta sai koormast lahti. Baasi jõudes arvati, et täna öösel tuleb jälle laadima minna. Peeter sõi ja läks magama, meie lastega läksime välja. Selleks ajaks oli kuumus natukene järgi andnud ja lapsed olid õue tulnud. Marlen sai kõige enne valmis ja läks üksinda välja ja Gregor tema järgi. Minul läks toas aega, kuid ma teadsin,et väljas on teised vanemad ja nad vaatavad meie lapsi. Suur oli minu üllatus, kui välja jõudes ilmnes, et seal on ainult lapsed ja vanemaid ei ole. Tundub, et täna mõtlesid kõik ühtemoodi, kuid lapsed said ise hakkama, kuni vanemad kohale jõudsid. Tuppa tulime viimastena ja selleks ajaks oli aeg pesta ja magama minna. Meie olime veel mõndaaega üleval, kuigi oleks pidanud magama minema, sest ei tea, mis kell helistatakse. Jõudsime vaevalt magama jääda, kui Peeter sai kõne, et ta võib kohe minema hakata. Peeter leidis, et kell on liiga vähe ja ta läheb hiljem, sest paus oli vaja ära teha. Niisiis saame me jälle vara ärgata.