10.06.2014

Uni tuli vahepeal ja mõtlesin, et peaks pikali viskama, aga ei teind seda. Üks hetk jõudis kell nii kaugele, et oli aeg Peeter ülesse äratada ja ta ei tahtnud ärgata. Seda ei saanud talle ka pahaks panna, sest kell hakkas pool kolm saama, normaalsed inimesed keeravad sellel ajal teist külge. Kuid nagu teada on, siis meie ei ole normaalsed ja teeme kõiki asju vastupidi. Lisaks kõigele pidin ma Peetri tööle viima, sest mul on homme autot vaja. Peeter tööle viidud jõudsin enne kella kolme koju ja kujutasin endale ette, et voodisse kukkudes jään kohe magama. Kujutusvõimega on mul kõik korras, kuid reaalsus on teine. Voodisse minnes oli uni kuhugil mujale läinud ja ma pidin tema naasmist ootama. Magama ma mingi hetk jäin ja oh seda imet enne kella olin juba üleval. Ma ise arvasin/lootsin, et magan kellani ja ei taha ärgata. Hommikul oli kiire nagu ikka, tee süüa, pane kaasa söögid-joogid. Vaata, et lapsed söödud, pestud ja riidesse saaks, väsimust tunda ei ole aeg. Lõpuks saime toast välja ja lapsed läksid kooli. Leppisin Marleni õpetajaga kokku, et järgmine nädal viime Marleni sünnipäeva puhul kooli kooki. Sünnipäevani on tegelikult veel aega, aga vaheaeg hakkab ja, siis ei saa seda teha, Seejärel läksime sõbrannaga linna, sest mul oli vaja ühes kohas ära käia. Sõitsime ja kuskilt tuli üks lind madal lennuga ja põrkas esiklaasi ja katuse vahele kuhugile. Kuhu lind kadusid seda ma ei näinud ja ega ma sellest väga ei hoolinudki. Minu jaoks oli tähtis see, et klaas jäi terveks ja autot hiljem vaadates oli kõik korras. Vajalikud toimetused said kiirelt ja positiivelt tehtud ja otsustasime shoppama minna. Tee peal hakkas üks mustanahaline minu kõrval käima ja küsis, kus kohast ma pärit olen. Tegime sõbrannaga mõlemad näo, et me ei saa tema jutust aru. Tüüp küsis, kas me räägime inglise keelt ja vastasime jaatavalt ja tema omaarust püüdis inglise keeles rääkida. Meie teme jutust aru ei saanud ja tegime talle selgeks, et ei saa temast aru ja läksime kiirelt edasi. Nagu ikka olid kõik kohad rahvast täis ja kaupa oli piisavalt, mõne asjad ostsime siiski. Sügisel eestis käies tõin ma osa jalanõusid kaasa, mis esimene kord maha jäid. Mõned päevad tagasi käisin ühede kingade väljas ja otsustasin täna nad jalga panna. Mingi aeg käies tundsin, et midagi on imelikku, aga palja jalu edasi minna olek imelik olnud. Seega tuli kojuni nende kingadega jõua ja, siis mulle meenus, miks mulle need kingad ei meeldi. Millegipärast igakord, kui ma nendega pikemalt käin on mul kanna all villid. Nii ka täna ja nüüd ma käin nagu baleriin ring, kannad õhus. Eks ole näha, kui kauaks mulle meelde jääb, et nende kingadega ei tohi jalutamas käia. Peeter rääkis, et ta jõudis laadima ja pidi ootama, talle lubati öelda, kui laadima saab. Peeter läks autosse ja ootas, kedagi ei tulnud. Lõpuks ei pidanud tal närv enam vastu ja ta läks uurima, kui kaua veel aega läheb. Selle peale tuli välja, et ta oli vahepeal ära unustatud. Nüüd läks neil kõigil kiireks ja enne, kui Peeter aru sai oli koorem peal, paberid käes ja sõit konna poole hakkas. Tagasi tulles pidi Peeter koorma peale võtma, aga kuna seal kohas tuli siesta ja Peetril pole ajaliselt võimalik sinna minna, siis sai ta otse baasi tulla. Lastel sai koolipäev läbi ja Gregor (teised väiksemad lapsed ka) tulid välja ja neil olid paberist lipsud ees. Koolipäev oli neil hästi läinud ja Marlen sai mõned kodusedtööd. Koju tulles enne, kui söök valmis sai jõudis Marlen need ära teha. Peale seda hakkas pihta jutt, et millal me õue läheme. Nendel pidi igav olema ja mina vastik, et ei luba telekat vaadata. Ma olen neile korduvalt öeldnud, et telekat võib vaadata, aga käima panna ei tohi. Minu meelest väga hea lahendus. Peeter ütles, mis ajaks ta enam vähem baasi jõuab. Mul tuli mõte, et läheme natukene varem ja oleme lastega seal külas mängukal. Kohale jõudes ilmnes, et mängukas on tühi ja mängukas on puude all ja seal on vilu. Minu meelest väga hea koht. Mingiaeg lastele see sobis ja, siis hakkas vingumine peale. Nendel pidi olema igav, mida veel. Kogu aeg peab olema neil mingi probleem ja see on täiesti tüütu. Peetril läks aega ja me saime mängukal olla kauem, kui ma arvasin alguses. Koju tulles ilmnes, et Peeter ei tea veel, millal ta jälle tööle läheb ja seega peale sööki läks ta magama. Mina läksin koos igavust tundvate lastega õue. Mõned lapsed olid selleks ajaks juba õue jõudnud. Kuid nende lemmik sõpru ei olnud ja seega oli jälle neil igav. Kaks paha siga on nad, koos oma sadade vigadega. Väljas oli jätkuvalt soe ja mina istusin teiste emade juurde vilusse. Peagi tundsin, et mul on külm ja läksin päikese kätte tagasi, kus hakkas jälle palav. Nii ma pool õhtut vilu ja päikese vahet käisin. Lõpuks jõudsid laste sõbrad õue ja enam ei olnud neil igav. Kuid kell oli juba nii palju, et me pidime koju tulema. See oli minust muidugi ääretult ebaviisakas nad koju kamandada, kuid muud asjad vajavad tegemist. Oli aeg sööma, pesema ja magama minna. Ma ei tea, millal teised lapsed magavad, et nad saavad kaua väljas olla. Võib olla peab lapsed päeval magama saatma, et nad saaks õhtul kauem väljas olla. Õnneks on viimased koolipäevad kätte jõudmas ja peale seda ei ole tuppa tuleku aeg oluline. Tuppa jõudes ütles Peeter, et tal tuleb sama ringi, mis täna oli ja seega läheb ta poolest ööst tööle. Kuna eelmine öö jäi liiga lühikeseks, siis läksime ülivara magama. Minul isiklikult on magama jäämisega raskusi ja nii ma jälle und ootasin, kuigi uni oli. Jäin lõpuks minagi magama, et peagi jälle ärgata.