27.05.2014

Gregor läks vetsu ja mina vaatasin kella, pool tundi oli ärkamiseni jäänud. Mul und enam ei tulnud ja nii ma kööki läksin ja toimetama hakkasin. Peagi oli aeg Peeter ülesse ajada, kes ei tahtnud ärkamisest kuuldagi. Arusaadav, eks need hommikused ärkamised ole rasked, kuid pole hullu katsume hakkama saada. Ja üldse on peagi nädalavahetus käes ja saab natukene kauem magada. Peeter juurdles kas tal on koorem peal või peab ta ise seda peale panema hakkama. Mina arvasin, et kohale jõudes on näha. Peeter helistas hiljem ja ütles, et koorem ei olnud peale ja ta hakkas seda ise peale panema. Elu hommikul kell 6 oleks igav, kui midagi ei juhtuks. Nimelt ilmnes, et paberite peal on kirjas alused, mida reaalselt ei olnud. Peetet otsis ja üks teine juht tuli appi otsima, aga mida pole on alus. Peeter mõtles ja helistas logistikule, et küsida, mis ta tegema. Iseenesest mõistetavalt logistic alles magas ja ütles, et kui pole siis pole. Enne rääkis logistik teise juhiga ka ja sai aru, et alust ei ole. Peeter sai esimeses kohas mahaantud ja läheb edasi Valencia poole, mis seal saab seda me veel ei tea. Peeter läks hommikul tööle ja mina voodisse tagasi ja nagu ikka und ei tulnud. Vahepeal jäin magama ja nägin imelikke unenägusid. Huvitav on see, et uuesti magama minnes näen ma imelikke unenägusid. Ehmatan ennast neid nähes ülesse ja uni on kadunud. Lõpuks oli aeg lastega ärgata ja kooli minna, enne veel kõhud täis süüa ja asjad kaasa võtta. Väljas on jätkuvalt pilves ja mina ei viitsinud rattaga sõitma minna. Kuigi päeva peale läks ilm ilusaks. Lõuna ajal tegi Marlen ilma suurema vastu rääkimiseta oma ülesanded ära. Käekiri nägi suhteliselt normaalne välja ja oli võimalik arusaada, mis ta sinna kirjutas. Lisaks oli vaja lugeda ja sellega leppisime kokku, et pool loeb praegu ja pool õhtul. Lugemine läks ka üllatavalt hästi, suurimaks probleemiks oli kiirustamine. Marlenile meeldib ise sõnu välja ka mõelda, miks lugeda, kui võib pakkuda. Etteruttavalt võin öelda, et õhtul sai ka loetud ja õpetaja poolt antud lisa ülesanded tehtud. Täna oli selle kohapealt hea päev. Peale kooli oli nagu ikka õues. Suuremad lapsed mägivad õhtuti jalgpalli ja ma olen alati arvanud, et ühel päeval nad lõhuvad midagi ära. Arutasime seda teemat sõbrannaga, kui pall meie pingi vastu löödi. Järgmise löögiga nägin, et pall tuleb minu suunas, panin käes ette ja tahtsin kinni püüda. Paraku see mul ei õnnestunud ja sõnaotseses mõttes sain palliga mööda lõuga. Lapsed ehmatasid, minul oli valus, mõneks ajaks jäeti mäng pooleli. Meie läksime istusime kaugema pingi peale. Lõug on natukene paistes, aga midagi hullu õnneks ei juhtunud. Marlen tahtis toast nukut saada ja ma ütlesin, et lähen ja toon. Tema arvas, et ta läheb ise ja võtab sõbrannad kaasa. Mulle ei tundunud see hea ideena ja tulin nendega koos. Sõbrannade jaoks oli imelik see, et meil peab jalast ära võtma, ütlesin neile seda kaks korda. Nemad vaatasid mind selliste nägudega, et millest ma õige räägin. Ma hakkasin kahtlema, kas ütlesin õieti, aga kui nad jalast hakkasid ära võtma sain aru, et nad mõistsid mind. Sõbrannad arvasid, et nad tahaksid mõni päev meile mängi ma tulla ja võiksid ööseks ka jääda. Ma pakkusin neile välja, et nad võiksid tulla, kui Marlenil on sünnipäeva. Nad jäid minu vastusega rahule ja rohkem sellest minuga ei räägitud. Hiljem Marlen rääkis, et üks sõbrannadest oli juba oma emalt nõusolekut küsinud. Koju tulles oli nagu ikka aeg süüa, pesta ja magama minna. Peeter jõudis koju peale seda, kui lapsed juba magasid. Homme on hea päev ei peagi enne kukke ja koitu ärkama. Kuid see ei tähendanud, et oleks poole ööni üleval võinud olla.