16.05.2014

Peeter jõudis lõpuks tagasi ja oli loomulikult pikast päevast väsinud. Tagasi teel juhtus temaga huvitav seik ja ma ei saa jätta seda kirja panemata. Peeter pidi vahepeal pausi tegema, aga millegipärast sõitis tankla parkalast mööda. Peagi oli teeääres silt, mis näitas, et tuleb metsa parkla ja sinna ta ka läks. Parklas oli peale tema veel kaks juhti, kellest üks jalutas koeraga. Peeter ei pööranud neile tähelepanu ja rääkis telefoniga. Mingi ajapärast tekkis ühe auto juurde sõiduauto. Ei läinud kaua mööda, kui sama auto parkis Peetri auto järgi. Juht tuli autost välja (tegemist oli mehega) ja hoidis oma teatud organist kinni. Peeter mõtles, et tüübil on põis põlvini ja sedais ennast juba autos valmis. Kuid tüüp käis parklas ringi ja hoidis oma organit jätkuvalt käes. Ja nagu sellest oleks vähe olnud kiskus püksid maha. Selle peale sai Peeter aru, kellega on tegemist. Tegemist oli pedega, kes otsis endale kaaslast. Peeter pani igaks juhuks uksed lukkud ja tuli sealt tulema. Kusjuures minu arvates on peded väga lahedad, mulle nad meeldivad. Kuid kaaslast peaksid nad otsima nii, et see avalikus kohas silma ei riiva. Kell oli palju, kui me lõpuks magama läksime ja seega hommik oleks võinud hiljem hakata. Paraku tuli lapsed kooli viia ja ei saanud edasi magada. Saime oma hommikused tegevused tehtud ja viisin lapsed kooli. Ise tuli koju ja läksin magama tagasi, viimaste päevadega on tekkinud suur unevõlg. Ärgates oli palju parem tunne ja oleks võinud veel magada. Kuid terve päev ei ole ilus laiselda ja nii me ülesse tõusime. Aeg oli paras hiliseks hommikusöögiks või, siis hoopis varajaseks lõunaks. Tegin magustoiduks küpsise-kohupiima koogi ja loodetavasti tuleb maitsev. Lastele tuli kooli järgi minna ja nad koju tuua. Marlen sai kaasa ülesanded, mida ta lõuna ajal tehtud ei saanud. Peeter seletas talle korduvalt, et tehkus praegu ära, siis on nädalavahetus vaba. Marlen teatas, et talle meeldib nädalavahetusel neid teha. Mina lihtsalt ei viitsinud sõnavõtta, kuigi oleks pidanud. Lapsed läksid kooli tagasi ja meie ratastega sõitma. Pole mitu päeva käinud ja see andis kohe tunda. Võib olla andis tunda hoopis see, et sai kooki söödud. Kook oli õhtuks plaanis, aga lapsed nägid seda külmkapis ja nii me proovisime, kas on valmis. Maitse oli täitsa hea ja loomulikult sai söömisega ülepingutatud. Sõitsmise juures kõige raskem oli mäest ülesse saamine. Vaatad, et tuleb tõus, mis ei ole eriti pikk, aga sõitma hakates ei taha ta kuidagi otsa saada. Lisaks paistis päike ja väljas oli soe, mis tegi tõusud veel raskemaks. Kuid me tegime oma ringi ära ja koju tulles käisime pesulast läbi ja pesime rattad puhtaks. Mingi päev käisime me põllu peal sõitmas ja rattad olid natukene mudased. Aeg läheb paraku kiirelt ja nii oligi käes aeg lastele järgi minna. Marlen sai “preemiaks” õpetaja käest veel ühe ülesande koju. Tuppa minemisest ei tahtnud Marlen midagi kuulda ja nii me mängukale läksime. Seal olime, kuni Marlen läks trenni ja Gregor arvas, et me peaksime koju tulema. Kodus võttis Gregor oma paberid välja ja hakkas lugema, sest õpetaja käskis seda teha. Vähemalt üks laps kuulab, mida õpetaja räägib. Gregoril läheb lugemine täitsa hästi ja, kui ta ei eputaks tuleks veel paremini välja. Marlen tuli trennist ja me olime mõndaaega väljas ja nad said teiste lastega mängida. Koju tulles jõudsime jälle õppimise juurde ja Peeter ütles, et Marlen peab kohe õppima hakkama. Sellele järgnes loomulikult vingumine, aga Peeter jäi endale kindlaks. Lihtsam on ju täna ära teha, kui pühapäeva õhtuni korrutada, Marlen sa pead õppima hakkama. Marlen muidugi oli seda meelt, et talle meeldib nädalavahetusel õppida. Peeter jäi endale kindlaks ja Marlen hakkas tegema. Mina pakkusin talle abi, et saaks õieti tehtud, millest ta muidugi keeldus. Selle tulemusena tuli osa asju umber teha, sest läksid valesti. Viimati saadud ülesanne jäi tegemata, sest ma enam tahtnud sellega tegeleda. Viimases on vaja kirjutada oma lemmik toiduretsept ja valmistus viis. See võtab natukene rohkem aega. Peamine on see, et suurem osa sai täna tehtud. Selleks, et kodusedtööd ära teha kuuluks aega alla tunni. Marlen selle eest kulutab kolm-neli tundi vingumise peale. Ja, siis tai se ütleb, et tema ei ole mängimiseks aeg. Kungi ühel ilusal päeval, mis tuleb loodetavatsi peagi. Mõistab Marlen, et kodusedtööd tasub kohe ära teha, siis on hiljem aega. Ilusa päeva rikkus ära helisema hakanud telefon. Ega see jutt, mis sealt tuli midagi head ei olnud. Taaskord on logistikud mõtte võime kaotanud ja tegelevad jamaga. Nimelt peab Peeter minema mingi kell öösel laadima ja hommikul koorma konnas mahaandma. Ja peale seda koju tagasi tulema. Sinna, kus on koorema vaja maha anda ja koju tagasi jõudmise peale kulub tööpäev ära. Iga sõiduminut on arvel ja midagi ülearu ei ole. Laadima mineks tähendab omakord paari tunnist sõiduaega. Peeter püüdis seda logistikult selgeks teha, aga see ei saanud asjast aru. Ma ei saa aru, kuidas üldse sellised inimesed võetakse tööle, kes ei oska seda teha. Logistik ütles, et ta ei tea mis kell laadimine on, aga ütles, et Peetrile helistatakse. Läksime kiirelt magama, sest mine tea, millal helistatakse. Jõudsime vaevalt magama jääda, kui helistati ja öeldi ja tunni pärast on laadimine. Selle peal tuli jälle voodist välja tulla ja Peetrile kohvi keeta ja süüa teha. Eriti nõme käitumine logistikute poolt. Nad helistasid ca kell kümme õhtul, et selline asi tuleb ja kell üks oli juba laadimine. Arusaamatuks jääb see, miks ei saadetud kedagi teist koormat laadima. Eelmine suvi käis Peeter seda tegemas, aga siis ei pidanud ta konnas käima. Sellist asja nagu inimlikkus või teiste inimeste arvestamist siin küll ei ole. Loodetavasti saab Peeter kiirelt koorma peale ja saab natukene aega magada.