10.05.2014

Ei hakanud ka see laupäeva hommik teisiti, kui eelnevate nädalate omad. Ma ei saa aru, millal Gregor õpib hommikul ise magama ja laseb teistel sama teha. Kuna on laupäev, siis läksime hommikul turule, sest homseks on mul üks mõte. Sõitsime läbi naaber küla, kui eemalt oli näha, et suur auto tuleb vastu. Auto sõitis meie pool teed ja, kui mina poleks kõnnitee peale sõitnud, siis oleks ta meil külje mahasõitnud. Peeter arvas, et oleks pidanud laskma külje mahasõita, sest teine juht oleks igaljuhul süüdi jäänud. Esiteks sõitis ta vastassuunas ja teiseks on seal külas suurtel autodel keelatud läbi sõita. Peeter on sealt ise suurega sõitnud ja ütles, et sama koha peal mahuvad kaks suurt teineteisest mööda ja ruumi jääb veel ülegi. Ülepika aja tabas meid kaua kadunud olnud needus. Mingi aeg oli, kui laupäeval turule jõudsime sai Peeter töölt kõne ja pidi tööle minema. Saime auto pargitud, kui Peeter sai sõnumi ja vaevalt see midagi head tähendada saab. Peeter sai teada, et esmaspäev hommikul tuleb teises ilma otsas mahaanda. Vähemalt öeldi varem ette ja see on juba suur edasiminek. Peeter mõtles, kuidas ja millal tal kõige targem minna oleks. Jõudsime järeldusele, et parim on minna homme õhtul. See omakord tõmbas minu mõttele kriipsu peale, aga õnneks tuleb peagi uus nädalavahetus. Tegime turule tiiru peale ja saime värsked puu-juurviljad ostetud. Seejärel läksime ja käisime toidupoest läbi ja kiirelt koju. Nimelt tuli meil mõte, et läheks ja käiks “väljamaal” ära. Tahaks sealt vaadata rattaraami ja lisaks on meil uut telefoni vaja. Sõit läks kiirelt ja tahtsime tee peale jäävast poest läbi käia, kus müüakse rattaraame. Kohale jõudes sõitsime kõigepealt õigest kohast mööda. Natukene maad eemal leidsin koha, kus sain tagasi pöörde sooritud. Tõenäoliselt oleks politsei teinud trahvi, kui ta oleks sellist asja näinud. Kuid seal ei olnud väljas märki, mis oleks keelanud tagasipöörde, vasakule oli lubatud see eest pöörata. Saime seega õigele poole tagasi ja selleks, et poe ette keerata tuli uuesti liikluseeskirju rikkuda. Poe juurde jõudes ilmnes, et see on kinni. See ei olnud isegi mitte naljakas enam. Selle eest oli silt väljas, et teisel pool piiri on sama pood olemas. Enne minekut küsis Peeter kas võtame gepsu kaasa, mina arvasin, et pole vaja kuna saame ilma hakkama. Nüüd oleks gepsu vaja olnud. Kuid kasutasime telefoni gepsu ja saime tea enam vähem koha, kus peaks pood olema. Niisiis tuli edasi sõita ja peagi jõudsime piirile, kus imekombel ei olnud järjekorda. Teel linna leidsime teeäärest rattapoe ja Peeter läks sinna. Peagi tuli ta tagasi ja ütles, et ta ei saanud uksest sisse. Inimesed olid poes sees, müüja mälus nätsu nagu lehm karjamaal heina, aga ust keegi lahti ei teinud. Peeter ise arvas, et ju peab ette helistama ja aja kinni panema. Lisaks peab autojuhi tellima, kes kohale toob ja ukse avab. Käes peab olema rahapakk, sest muidu ei usuta, et sa osta tulid. Me ei lasknud ennast sellest segada ja läksime edasi. Peagi oli teeääres järgmine pood, huvitaval kombel olid vajalikud poe täna nähtaval kohal ja keegi ei olnud neid ära peitnud. Peeter läks jälle üksinda poodi, meie jäime autot valvama, et mitte trahvi saada. Seal ei ole tasuta parkimisekohti, aga iga poe ees parkimise eest maksta ei tasu ennast ära. Läks päris palju aega mööda,, kui Peeter tuli tagasi. Poes oli selline raam nagu meil vaja oleks, ainult hind polnud väljas. Peeter küsis hinda ja müüjad hakkasid seda arvutama, see omakorda võttis neil aega. Kõigepealt öeldi hind 95 euri, mille peale Peeter tahtis raami autosse tuua. Kuid müüja mõtles kiirelt ringi ja hinnale lisandus hetkega 400 euri. Peeter vaatas müüjat ja kiitis, et hea hind ja enam vähem ütles, et ta läheb ja toob raha. Sinna poodi tagasi me enam ei läinud. Parkisime auto ära ja läksime õiget poodi otsima, kuid seda seal ei olnud, kus me arvasime, et on. Jalutasime natukene ringi ja nägime politseid jalutamas ja Peeter läks teed küsima. Millegipärast siin politsei alati ehmatab, kui nende käest teed küsida. Igatahes saatsid nad meid hoopis teise suunda ja sinna me ka läksime. Küsisime ühest poest teed ja sealt saadeti meid veel edasi. Ja oh seda imet saimegi õigesse tänavasse ja õige pood ka leitud. Ja mis peamine pood oli lahti ja raamid müügil. Poes oli peale meie veel huvilisi ja ainukene tööl olev müüja seletas enne meid olnutele raamide kohta. Meie saime seega ise vaadata ja uurida. Leidsime raami, mis meile sobib ja hind ei olnud samuti kõige hulle. Hetkel jäi raam ostamata, kuna tahame veel ringi vaadata ja võib olla leiame veel parema variandi. Ja, kui ei leia, siis teame kus kohast saame. Seejärel läksime telefoni vaatama ja tahtsime ära osta. Tuli välja, et seal poes oli ainult valge, aga seda me ei tahtnud. Järgmises poes ei olnud antud mudelit üldse ja nii ei saanud me uut telefoni. Koju sõitma hakates oli õhtu käes, piiri pealt saime kohe üle ja tee oli suhteliselt tühi. Koju jõudes olid nagu ikka kõigil kõhud tühjad ja peale öist sööki läksid lapsed magama. Meie hakkasime eurovisiooni vaatma, õigemini selleks ajaks olid laulud lauldud. Kuid mulle tundub, et kõige huvitavam osa ongi punktide jagamine ja seda me nägime. Koos sellega ka midagi jubedat, mida poleks osanud oodata. Vaadates võitjat, siis me ei saanud aru, mis imeliku inimesega on tegemist. Ma olin enne ka antud isikust kuulnud, aga ei olnud teemasse süvenenud. Ma pean ennast suhteliselt tolerantseks inimeseks ja mind ei häiri erinevad inimesed. Vot see isik oli meile Peetriga mõlemale vastik. Jäi ja jääb kindlasti arusaamatuks, miks on seda habet vaja. Inimene võiks ju ära otsustada, kes ta tahab olla. Või tuligi ta võistlusele, et tänu oma eripärale lootis võita. Kuulates võidulaulu ei saanud meie aru, mis selles nii erilist oli, kõigest ei peagi arusaama.