05.12.2013

Öö möödus nagu ka hommik köhides, aga õnneks magasid lapsed kauem, kui tavaliselt. Marlen ei saanud aru, miks ta ei saa kooli minna ja ta oli pettunud. Ei saa ju last kooli saata, kui ta enamuse ajast köhib. Niisiis seisab meil ees pikk päev toas ja kerge see olema ei saa, selles olen ma kindel. Gregor on vähem köhima hakanud ja loodetavasti ei ole õhtul palavikku. Marlen selle eest köhib pidevalt ja ausalt öeldes mul kõrvad juba valutavad sellest. Suurema osa päevast veetsid nad mängides, köhides ja sekka kakeldes. Õhtul oli Gregoril taaskord palavik 37,4 ja loodetavasti homme enam ei ole. Vaatasime arvutist erinevaid eesti saateid ja kohati oli tegemist, et kuulda, mis räägitakse. Seda tingis laste köhimine, üks alustas ja kohe pidi teine ka köhima hakkama. Ma ei jõua ära oodata, millal see köha juba läbi saab. Vaatasime Kodutunne saadet ja seal oli ühes peres üksteist last. Ma isegi ei taha ettekujutada seda, kui seal peres on lastel köha. Seal oli ole vist oma mõtteidki võimalik kuulda, kui mul kahe lapse köhast kõrvad valutavad. Samas peab ütlema, et mida suuremaks lapsed saavad seda kergemini haigused mööda lähevad. Paraku ei ole haigusi võimalik kuidagi vältida, kui koolis lapsed umber ringi köhivad. Omaarust oleme oma lapsi piisavalt karastanud ja nad söövad korralikult erinevaid asju, aga haigeks jäävad ikka. Õhtul peeglisse vaadates tegin avastuse, et ma ei ole täna pead kamminud. Uskumatu üks päev toas ja inimene muutub laisak, kuid vahel on see vajalik. Lapsed läksid magama ja Marlen köhis veel mõnda aega ja siis saabus majja vaikus. Vaatasin, et telefonil on aku tühjaks saamas ja vaja laadima panna. Võtsin juhtme ja panin telefoni külge ja seejärel püüdsin telefoni pistikupesasse panna. Ise ei saanud aru, miks ta sinna minna ei taha, kuni sain aru, et telefon ise ei peagi pistikusse minema. Seega õhtuks oli mõistus täitsa otsas. 