21.06.2013

ägin unes, et telefon heliseb ja keegi ei taha sellele vastata. Ja siis sain aru, et see on minu enda telefon, mis heliseb ja mõne hetk hiljem suutsin taibata, et Peeter on ukse taga ja tahab tuppa saada. Ajasin ennast voodist püsti ja enne, kui ukseni jõudsin tuli sõnum, et keegi on helistanud ja seepeale hakkas telefon uuesti helisema. Tegin ukse lahti ja lasin ta tuppa ja, siis leidsin aega kella vaadata, pool kaks öösel. Huvitav on see, et tavaliselt ma ärkan kohe telefoni helina peale ülesse, aga täna mitte. Rääkisime natukene juttu ja enne, kui arusaime oli kell juba kolm saanud. Selge kähku magama muidu ei jõua hommikul midagi teha. Hommikul oli vaja lastel enne kella ärgata ja teised ka ülesse ajada. Lapsed läksid kooli ja mina keele tundi, kuidas siis tuli välja, et tundi polegi. Kuna täna on kooli viimane päev, siis toimub kohalikus kirikus koolilõpu puhul lõpupidu. Leppisime õpetajaga kokku, et koolivaheajal jätkame oma tunde ja lapsed võin kaasa võtta. Seejärel läksin linnavalitsusse ja tegin lõpuks basseinikaardid ära ja nüüd saame terve hooaja käia. Seejärel läksin koju ja tegin lõunasöögi valmis ja läksime Peetriga lõpupeole. Käisime laste koolilõpu peol, kus nad tantsisid, laulsid, samuti pidas direktor kõne. Järgmine aasta saame me loodetavasti juba aru ka, millest räägitakse. Kõige tähtsam oli see, et lastele endale meeldis ja nad jäid rahule. Peale peolõppu läksid lapsed kooli tagasi, kuna kotid oli klassides. Marleni klass läks kiiresti minema, aga Gregori omal võttis aega. Gregor läks oma sõbrannaga käest kinni, kuni tulid sõbranna vaneamd ja viisid ta ära. Gregor oli nii pettunud, et viimane koolipäev ja, siis ei saa ka sõbrannaga koos olla. Igatahes võttis üks õpetaja tal käest kinni ja lõbustas teda nii,et kooli juurde jõudes oli tal juba parem tuju. Koolis uurisin kuhu ma saan ära maskata suvekooli eest ja lõpuks õnnestus mul see ära maksta. Panime lapsed suve kaheks nädalaks suvekooli, et nad saaks sõpradega koos olla, uusi tarkusi õppida ja keelt ei unustaks. Seejärel olime kodus ja õhtul läksime ja lasime konditsioneeri ära täitsa. Uskumatu, aga me saime selle tehtud enne, kui sügis kätte jõuab. Hiljem tegi H meiel ettepaneku, et kui soovime, siis võime õhtul kahekesi välja minna, kuna tema on nõus lastega kodus olema. Ja üldse arvas ta, et vaevalt meil niipea sellist võimalust üldse tekib, paraku on tal õigus. Seega läksime ja käisime ühe inimese poolt palju kiidetud kalawokis sööma. Paraku peab tõdema, et kui keegi sulle midagi väga kiidab, siis tähendab see suuretõenäosusega pettumust. Ja nii oli ka seekord. Kalavalik oli suhteliselt kehv, samas oli seal ka liha ja kana, aga see mida me lootsime sealt leida, seda ei olnud. Nüüd on seal käidud ja tagasi mineku soovi ei ole.