Hispaania 2013

Terve öö sadas ja ma olin kindel, et tegemist on vihmaga. Lumesaju korral ei oleks pladinat kuulda. Tõusin üles ja vaatasin aknast välja ja tuli välja, et natukene on siiski lund sadanud. Katused olid õrna lumekihi all. Krt juba teist aastat järjest sajab siin lund. Järgmisena tuli vihma ja ei läinud kaua mööda, kui uuesti hakkas lund sadama. Ja nii mitu korda järjest. Mingiaeg jäi sadu järgi ja taevas läks heledamaks. Vahepeal tuli isegi päike välja. Ma arvasin, et lapsed võiks õue minna, aga nemad teatasid, et seal on märg. Vaevalt, et nad seal ilma minuta kaua oleks olnud. Peeter jõudis nagu ikka hilja koju. Tuli välja, et mingil põhjusel oli töökoda autosid täis pandud. Kas kardetakse lumesadu või külm jäigi arusaamatuks. Igatahes viimane auto, mis tuli oli see mida oli vaja remontida. Ja nii see aeg läks. Esmaspäev hommikul peab Peeter varem tööle minema, kuna paariline läheb ca 3 tunni tee kaugusel autot remontima. Seekord läks Peetril hästi ja tema ei pea pikk ja piinarikast tee

Marlen läheb ekskursioonile ja nii me talle hommikul süüa-juua kaasa panema hakkasime. Huvitav oli see, et Marlen tahtis võtta mõned üksikud asjad. Tavaliselt võttab ta tunduvalt rohkem süüa kaasa ja tagasi tulles on kõik otsas. Ma ütlesin talle korduvalt, et selle vähese toiduga jääb tal kõht tühjaks. Ja üldse, kui jääb järgi saab tagasi tuua. Selle peale arvas Marlen, et ma võin ju ühe pontsiku juurde panna. Eks koju tulles ole tema esimene lause…kõht on tühi. Lisaks tekkis meil arutelu kas selga peaks panema jope või vesti. Jõudsime järeldusele, et läheb jope, kuna ei tea kuidas ilm on. Hommikul paistis päike, aga siin võib kõik kiirelt muutuda. Peagi oli aeg kooli minna ja lapsed läksid klassidesse. Ja seejärel hakkasid klassid üksteise järel välja tulema. Marleni klass oli viimane. Kotid pandi bussi all olevasse pakiruumi ja seejärel mindi bussi. Õpetajad vaatasid, et kõik istuks ja turvavöö oleks kinni. See kõik tehtud oli aeg viimaseks lehvituseks ja läinud nad olid. Teised emad

Ma ei mäletagi, millal me viimati kõndimas käisime. Igatahes võtsime ennast kätte ja läksime kõndima. Osalejaid oli kaks, mina ja Marleni sõbranna ema. Kõik teised olid teadmata suunas kadunud. Tavaliselt, kui käime, siis kõik lobisevad ja mina saan omi mõtteid mõelda. Vahel ütlen ka sõna sekka, aga üldjuhul kuulan. Ma kujutasin ette, et Marleni sõbranna emal hakkab minuga igav ja käime suurema osa teest vaikides. Tegelikus oli see, et terve tee me lobisesime. Rääikisime kõigest lastest, koolist, perest jne. Vahet ei ole, millises riigis sa elad inimesed ja nende probleemid on ikka samasugused. Ühe ema elu eeldab ikka, et pead pere eest hoolitsema ja kõigega hakkama saama. Ema on see, kes vaatab, et kõik jõuaks õigetesse kohtadesse õigeaegselt. No vot sellised teemad olid meil. Koju tulles ootasid mind nagu ikka ees kõik igapäeva toimetused. Peale kooli jäime nagu ikka õue. Meie Gregoriga käisime toas, et koolikotid tuppa viia ja tõukerattad ja söögikott võtta. Gregor läks välja ära ja

Ongi kesknädal käes. Peeter läks nagu ikka tööle ja lapsed kooli. Mina tulin jälle koju ja tegin oma asju. Täpselt nii nagu iga päev, pesed, koristad, teed süüa. Ei midagi uut siin päikese all. Päeval vaatasime paraadi ja õhtul pingviinide paraadi. Lisaks olime õues, Marlen käis trennis ja lapsed õppisid. Muidugi jõudsid lapsed kakelda ja mind hullumajale mõned sammud lähemale lükata. Tahvelarvuti on meil taaskord keelatud. Marlen sai hispaania keele kontrolltöö kätte ja selle tulemus oli 6,5. Seega on nädalaks tema jaoks tahvel keelatud. Marlen muidugi hakkas oma teooriaid ja ideid välja käima. Tema leids, et pool nädalat on juba läbi ja tahvli keeld võiks alata esmaspäevast. Lisaks leidis Marlen, et Gregor võib ju kasutada ja tema võib kõrval istuda ja oma soove esitada. Ahahhhah. Gregor ei osanud lihtsalt käituda ja saab ka natukene oma tegudes üle mõelda.

Mõni päev on kohe tore ärgata eriti, kui teada, et täna on koolipäev. Lapsed ise olid ka rahul, et saavad kooli minna. Neile jätkuvalt meeldib seal ja loodetavasti nii jääbki. Mina tuli koju ja pesin pesu, koristasin tube ja tegin süüa. Kuna täna on meestepäev, siis otsustasin lihapirukaid teha. Panin taina kerkima ja hakkasin sibulat, küüslauku ja hakkliha praadima. Ma ei tea isegi, miks ma tollel hetkel ei mõelnud, aga tegin akne lahti. Ventilaator töötas ja aken oli lahti ja samas kerkis tainas. Alles, siis ma taipasin tainas ei taha tuule tõmmet….krtkrtkrt. Kuidas saab üks inimene nii loll olla, vat sellest ma aru ei saanud. Panin akna kinni ja jäin parimat lootma. Njah, lootus sureb viimasena, aga tainas oli aiataga. Kahju oli tainast ära visata ja nii ma hiljem sellest küpsetama siiski hakkasin. Kusjuures ma ei ole kunagi midagi sellist enne teinud. Tuleb tunnistada, et lõpp tulemus sündis süüa, aga midagi nii kehva ei ole ma ammu teinud. Isegi Peeter küsis, mis tainaga juhtus. T

Ärkasin selle peale, et pauk käis. Ei saanud aru, mis toimub. Sellele järgnes teine pauk. Kuulatasin ja sain aru, et väljas sajab vihma ja müristab. Huvitav oli see, et rohkem pauke ei tulnud. Ülesse tõustes ja aknast välja vaadates oli näha, et sajab. See omakord tähendab, et õue minna ei saa. Lastel on täna koolist vaba päev ja terve päev nendega toas istuda ja raske. Hommikupoole koristasime, Gregor tegi koolitööd lõpuks ära ja vaatasime filmi. Lõunaajal proovisime sülti, päris hea oli koos kuuma kartuliga. Lastele on samuti sült meeldima hakanud. Õhtuks oli teine toit ja nad oli pettunud, et sülti ei saa. Peale lõunat tuli päike välja ja nii me saime õhtul õue minna. Kõik kohad olid mingit punast tolmu täis. Loomulikult olid sellega koos ka lasteriided. Keegi rääkis, et koos vihmaga oli see tolm alla sadanud. Võta saa nüüd kinni, kas see on tõsi või mitte. Igatahes tuleb riided masinasse panna ja puhtaks pesta. Gregoril oli kohtumine õpetajaga ja meie Marleniga olime samasl ajal õu

Pühapäev on jälle kätte jõudnud. Kuna me eile poes ei käinud, siis otsustasime üle mitme nädala turule minna. Päike paistis ja ilm oli soe, mis siin kodus ikka istuda. Mägedesse minna meil plaanis ei olnud. Turule jõudes ilmnes, et nagu ikka on seal palju rahvast. Soodustused erinevatele kaupadel jätkusid. Ükskord ostsin endale 3.- kampsuni ja seekord vaatasin, et samas kohas müüakse juba 2.- Vaatasin ka, et äkki leian midagi, aga ei hakanud midagi silma. Selle eest kohtusime turul naabritega ja sai eilsest karnevali arutatud. Huvitav oli see, et seekord oli puu-ja juurviljade kvaltieet kõvasti langenud. Viimastel nädalatel oleme kõik poest ostnud ja seal on kvaliteet kõrgem. Võtsime õuna, pirni, banaani, apelsiini, tomateid, küüslauku jne. Hiljem käisime kõrval olevast toidupoest samuti läbi. Poes jäid mulle silma seajalad ja sellest tekkis mõte sülti keeta. Meil on sügavkülmas koot juba ammu ootmas. Rääkisin Peetrile oma mõttest ja talle see sobis. Võtsin veel kana ja kalkunit juu

Nagu lastel tavaks on saanud, siis ei oska nad vabal hommikul magada. Peeter läks tööle ja nii ma lastega koju jäin, kuigi oleks Peetriga kaasa läinud. Lapsed sõid, tegid kodusedtööd ära ja seletasid vahetpidamata. Sellest kõigest saab täiesti tasuta peavalu. Kell läks kiirelt ja peagi oli aeg hakata karnevaliks valmistuma. Marlenile ja mulle oli vaja make up teha. Pilt oli etteantud, milline peab olema. Vahepeal saatis keegi enda tehtud make upi pildi ja tuli välja, et tehti natukene teisiti, kui algsel pildil. Algse pildi peal oli make palju tugevam ja suuremalt. Mulle meeldis teiste tehtud tagasihoidlikum ja nii tegin ma selle endale ja Marlenile. Viimased triibud näole pidid kõik saama nö kogunemiskohas. Kokku oli lepitud kellaaeg, millal minna. Seda juhtub kül harva, aga täna jäime meie oma minekuga lepitud ajast hiljema peale. Kuigi kohal jõudes ilmnes, et sellest ei olnud üldse hullu. Suurem osa rahvast oli kohal ja ootas triipe, mis võttis aega. Aega läks meil kodus kauem, kun

Kell hakkas helisema ja seetähendas, et hommik on käes ja tuleb ärgata. Natukene oleks võinud veel magada. Tõmbasin aknakatte ees ja vaatasin, et naabrite korstnast tuleb suits. Kuna õu oli valge. Ei läinud kaua mööda, kui see nö suitsu oli rohkem. Siis sain aru, et tegemist ei ole suitsuga vaid udu on kuskilt kohale ilmunud. Väljas minnes oli tunda, et külm on ja mitte vähe. Sama kiirelt, kui udu tuli ta ka kadus. Peagi tuli päike välja ja jäi loota, et varsti läheb soojaks. Läksin lõunaajal lastele kooli järgi ja vaatasin, et kaks last võtavad kraanist kastekannudesse vett. Aru ma ei saanud, kes need lapsed on ja miks neil jopesid seljas ei ole. Kuid nad ümber keerasid ilmnes, et üks neist on Gregor. Küsisin kus ta jope on ja tema teatas, et unustas jope panna. Selleks ajaks päike paistis, aga ikkagi oli jahe. Kõikidel klassidel on väljas kast, kus sees nad midagi kasvatavad. Gregori ja ühe tüdruku korda oli taimed ära kasta. Mis nende kastis kasvab ma ei teagi, unustasin küsida. Kõr

Kõigepealt ei tulnud mul und, siis ärkasin iga natukese ajatagant. Ja, siis hakkas kell helisema. Toas oli pime, kuna kell oli alles 4.30. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii vara pidin ärkama. Nagu ikka tuli söök-jook valmis teha ja Peeter äratada. Ei ole vaja kaks korda arvata, et ka tema ei tahtnud ärgata. Kuid, mis teha tuleb tõusta ja appi minna. Tee saab pikk olema ja päev samuti. Mina läksin voodisse tagasi ja nagu arvata oli und ei olnud. Mõtlesin, et tõusen üles. Kuid minda ma sellisel kellaajal pihta hakkan. Vot seda ma ei suutnud välja mõelda ja nii ma voodis keerutasin. Huvitav oli see, et voodis oli ruumi, keegi ei trüginud. Vahepeal jäin magama, aga ärkasin mingite imelikke unenägude peale. Lapsed olid enne kella üleval ja mulle tundus, et nad ei saa aru mis toimub. Lõpuks hakkas kell helisema ja tuli jälle voodist välja tulla. Lastele ütlesin samuti, et on aeg ärgata. Nad vaatasid mind selle peale eriti imelike nägudega, et mis mõttes nagu. Marlen küsis mis kell isa eile

Vaenane nimega kell oli see, kes unenägude maalt reaalsusesse tõi. Algamas on jälle uus ja huvitav päev või, siis ka mitte. Seda, mis päev toob näeme me alles hiljem. Koolis jätkub karnevalinädal ja tänane teema oli näovärvimine. Kuna lapsed olid varakult üleval, siis oli neil aega oma soove mulle esitada. Marlen tahtis, et tema näol oleks ämblik, ämblikuvõrk, luud ja silmade juures jooned. Gregor selle eest tahtis tumedat nägu valgete kriipsudega suu juures. Valget mul ei olnud, seega tegin halliga. Mõlemale näod sobisid ja nii nad kooli läksid. Kooli õu oli erinevaid näomaalinguid täis. Panin köögis veekeema ja läksin toa poole. Kuulsin, et keegi tuleb mööda koridori meie ukse poole. Sammud tundusid võõrad. Kolistati võtmetega ja ma vaatasin uksesilmast välja. Mingi naine tuli ja pani võtme meie lukkuauku ja hakkas ust lahti keerama. Mõtlesin, et mida ma nüüd tegema pean kas ukse avama ja küsima, mida ta tahab või mitte midagi tegema. Lasin tal natukene aega ukse taga kolistada ja

Vahel ma ei saa aru, miks peab kell liiga vara helisema hakkama. Tavaliselt on lapsed varakult üleval, aga täna pidin neid äratama. Üldse ei viitsinud nad end täna liigutada, tegid kõike teosammul. Koolis jätkub karnevaliteema ja täna peavad riided pahempidi seljas olema. Enne, kui lastele kooli järgi läksin tuli Peeter koju. Ma arvasin, et tema jõuab viimasena ja ma saan närviliselt kella vaadata. Tuli välja, et lisaks Peetrile oli tema paariline kella vaadanud ja saatis Peetri koju ära. Täna on natukene teistmoodi päev, kuna meil on vaja Barcelonasse minna. Polegi ammu pealinnas käinud. Koolis saime tükk aega Marlenit oodata, kuna tal oli inglise keele kontrolltöö. Tuppa tulles panid lapsed riided õiget pidi selga ja saime õigeaegselt teele asuda. Maanteel oli liiklus sõiduautode kohapealt suhteliselt hõre. Selle eest oli terve tee täis rekkaid. Kuid nemad oli oma reas ja meie omas, teineteist ei takistanud. Jõudsime piisava ajavaruga linna. Peetri paariline küsis, kuhu haiglasse me

Ongi käes kuu keskpaik ja uus töönädal. Nagu ikka oleks tahtnud hommikul kauem magada, üks vaba päev oleks samuti ära kulunud. Kuid ei ole siin mingit laisklemist, tuleb tegutsema hakata. Peeter läks tööle, lapsed viisin kooli. Koolist tulles sain koti, kus sees oli Gregori karnevalikostüüm, mõõk ja minu ja Marleni parukad. Appi juba see laupäev on karneval. Lapsed ootavad väga karnevali. Selleks, et nö sooja teha on see nädal koolis igapäev oma teema. Täna näiteks läksid kõik kooli ööriietega. Lõunaajal koju tulles nägid lapsed kotti ja vaatasid, mis seal head on. Gregor proovis oma kostüümi ja see sobis talle, suurus on paras. Gregor oli mõõgast vaimustatud. Marlen selle eest pani paruka pähe ja nägin väga lahe pikade juustega välja. Loomulikult kästi mul ka parkukas pähe panna, täitsa tola tunne oli. Peale kooli olime nagu ikka väljas, kuigi tuuline oli. Vaatasime päeval uudiseid ja seal räägiti pikalt meie „heast“ ilmast. Nimelt tuli jälle lumi maha, õnneks mitte meil. Kuid siit

Ei saa mina aru, kas Gregor ei taha või ei viitsi magada. Ärkasin selle peale, kui Gregor läks vetsu. Seejärel läks ta voodisse tagasi ja ootas tükk aega enne, kui tule ära kustutas. Ma pidin juba püsti tõusma ja ise kustutama minema. Natukene läks aega mööda, kui ta läks uuesti vetsu, kuigi põhjust ei olnud. Kõike seda tegi/teeb ta selleks, et teised üles ärkaks. Gregori idee kandis vilja ja Marlen ärkas üles. Gregor tuli küsima kas nad võivad üles tõusta. Mida siin enam tõusta on, kui te juba üleval olete. Iseenesest võiks tõusta nädalavahetusel vaikselt, et teised saaks magada. Hetkel on seda liiga palju tahetud…paraku. Peale hommikusööki tuli küsimus, mis me täna teeme. Eelmine nädal leppisime kokku, et seekord mägedesse ei lähe. Mõlema lapse valikus oli minna Andorrasse ja see oli juba eile Peetri valik. Peeter juba eile ütles, et kui homme on kehv ilm, siis võiks sinna vaheldusemõttes minna. Nojah, mis siin ikka salata rumm on ka otsas. Vahel on hea väike klaasike peale pikka ja

Üle mitme päev ärkasin kella peale, oh oleks tahtnud veel magada. Kuid homme on pühapäev ja ehk saab kauem magada. Enne veel, kui Peeter tööle läks olid lapsed üleval. Seega ei mingit rahu ja vaikust. Päev möödus nagu ikka mina koristasin ja nemad tegid oma koduseidtöid. Kuigi jah, nad ei tahtnud neid üldse teha. Vahpeal käisid lapsed õues ja seekord olid nad seal tervelt 45 minutit. Selle ajajooksul jõudsid nad alt 3 korda kella anda ja Gregor käis korra toas, et juua võtta. Kedagi teist õues ei olnud ja nii nad tuppa tagasi tulid põhjusega, et neil on igav. Ei saa mina jätkuvalt aru, kuidas saab õues igav olla. Kuid olgu peale, vähemalt mingi aja olid nad õues. Peeter jõudis hilja koju, nagu oligi arvata. Teha oli ju palju ja osad asjad jäid järgmist nädalat ootama. Peeter tegi väikse siesta ja seejärel nagu ikka tuli poodi minna. Väljas sadas jälle vihma, liiklus oli kohakuti kohutav. Vihma sajab suhteliselt harva ja, siis ei oska keegi sõita. Peeter ütles ka, et nii imelik on sõi

Muudkui sajab ja sajab ja lõppu näha ei ole. Hommikul välja vaadates ilmnes, et täna ei tule taaskord kõndmisest midagi välja. Selle asemel tulin koju ja tegin ära, mis vaja. Seejärel võtsin vardad kätte ja jätkasin kudumist. Arutasin üks päev Marleni kampsuni üles ja mõtlesin talle seeliku teha. Peaaegu pool oli valmis, kui lapsed koju tulid. Marlen vaatas seda ja küsis, kuhu ta selle seelikuga läheb. Ja, siis tuli ta hoopis mõttele, et ma võiks talle säärised teha. Arutasin tehtud töö üles ja hakkasin sääriseid kuduma. Eelmine nädal ostsime Marlenile sokkide jaoks lõnga ja otsustasin hoopist sellest teha. Sokke ei saanud kuduma hakata, kuna poes ei olnud sokkivardaid müügil. Ma üks aasta tõin enda omad Eestist kaasa, aga kohale jõudis ainult 1. Sääriseid saab kududa ringvarrastel, eks näis mis välja tuleb. Peale kooli sain taaskord tund aega rohkem kodus olla. Lapsed läksid peale kooli trenni ja tulid hiljem ise koju. Väljas sadas jätkuvalt vihma ja nii me kuhugi minna nagunii ei saa

Vihm ei olnud kuhugile kadunud ja seega tänane kõndmine jääb ära. Palusin lastel hommikul oma tubades põrandad puhtakse teha, et saaks koristama hakata. Selle peale küsisid nemad, kas ma pean igapäev koristama. Mõtlesin natukene ja jõudsin järeldusele, et ei pea. Nii ma diivanile istusin ja heegeldama hakkasin. Arutasin vahepeal ühe vaiba üle, kuna mulle see ei meeldinud. Kusjuures mõned arutan tulevikus veel ja teen ümber. Hetkel tundub, et vaip tuleb nii nagu mulle meeldib. Suurem osa päevast kulges heegeldades, vahepeal arutasin ka kuna ei olnud hästi. Süüa jõudsin samuti teha. Heegeldasin täpselt nii kaua, kuni heegelnõel läks katki. Lihtsalt ots lendas minema. Mul on teine heegelnõel veel, aga see on suurem number ja seega seda ei saa kasutada. Seega saan vaiba mõneks päevaks kõrvale panna ja muude asjadega tegeleda. Selleks ajaks, kui kool läbi sai tuli päike välja ja seetähendas, et jäime välja. Koju jõudes vaatasin, et meil on homseks ainult 1 koolisai. Küsisin mida nad homme k

Tuul oli hommikuks vaibunud ja tundub, et kõik asjad on rõdul alles. Nagu ikka läksid kõik oma töid ja tegemisi tegema. Ega mina saa ka laisk olla ja kodus istuda. Nii ma kõndima läksin. Ilm oli ilus, päike paistis. Keegi teine kõndima ei tulnud ja seega olin ma üksinda. Kuid polnud hullu, vahel on üksi ka hea kõndida. Saab rahus omi mõtteid mõelda ja oma tempos minna. Tempo oli mul kiirem, kui tavaliselt. Ringi sain tehtud (6 km) vähemalt 5 minutit kiiremini, kui tavaliselt. Ise olin rahul. Hiljem üks küsiti mu käest (kõndmiskaaslane), kui kaua ma käisin. Ütlesin talle aja ja ta oli imestunud, et nii ruttu. Ülejäänud päev koosnes kõigist tavalistest tegemistest. Õhtul peale kooli olime sunnitud koju tulema, kuna väljas oli märg. Meile sadas nimelt vihma, ei mäletagi millal seda viimati juhtus. Lapsed hakkasid koolitöid tegema ja peagi oli aeg Marlenil trenni minna. Läksin temaga koos ja maksin esinemise jaoks tehtava kostüümi raha ära. Kostüüm pannakse kaks korda selga, aga selle ees

Mulle on tunne nagu oleks ma aknast alla kukkunud ja seejärel rongi alla jäänud. Selg-, jalg-,pea-, silmad kõik kohad peale juuste valutavad. Kuna enesetunne on kehv, siis ma täna hommikul sportimisega ei tegele. Olen vist viimastel päevadel endale liiga teinud. On ju ennegi öeldud, et sport ei ole tervislik. Marlen leidis raamatust küpsiste retsepti ja tahtis seda proovida. Kuna tainas peab vähemalt 2 tundi enne ahju panekut seisma, siis hakkas ta seda hommikul tegema. Ma püüdsin küll teda veenda, et ma teen hiljem, aga ta ei kuulanud. Marlen läks kööki ja ma aitasin tal osad asjad valmis panna. Marlen hakkas miksriga asju vahustama, mina läksin hambaid pesema. Peagi hüüdis Marlen, et tal on järgmist asja vaja. Ja nii ma vannitoa ja köögi vahet jooksin. Tainast lõpuni valmis teha ei olnud aega ja nii sai ma sellega koju tulles tegeleda. Välja peaks tulema sokolaadiküpsised. Lapsed tulid päeval koju ja Marleni vaatas kohe taina üle ja seejärel said nad üle mitme päeva tahvelarvuti tag

Ma arvasin küll, et ma olen nii väsinud, et magan kellani. Kuid olin juba enne kella üleval ja hakkasin tegutsema. Peetrile söök-jook, lastele koolis söök-jook ja nii see päev algas. Enne laste kooli viimist jõudsin kõikide voodipesud ära vahetada ja pesumasina käima panna. Seejärel läksin koos teistega hommikusele kõnniringile. Jalad olid natuke väsinud, aga ei midagi hullu. 6 kilomeetrit läks nii kiirelt, et ei saanud aru. Koju jõudes oli aeg pesu kuivama panna ja teine masinatäis tööle. Nii see päev koduste toimetuste saatele läks, kuni oli aeg lastele kooli järgi minna. Lapsed olid heas tujus ja koolis oli enam vähem läinud. Marleni uute saabaste kohta ei olnud keegi midagi öelnud. Mulle tundus, et Marlen oli selle peale veits pettunud. Ülejäänud päev möödus nagu päev ikka. Peale kooli olime õues ja seejärel käisime tõukaratta väljakul. Sinna oli pandud lõpuks üles infotahvel. Seal oli kirjas, et ilma kiivri ja kaitsmeteta sõita ei tohi, lapsed alla 12.a. üksinda ei tohi tulla. Söö

Pühapäeva hommik tähendab seda, et saame kõik koos hommikust süüa. Seejärel tegi Marlen oma kodusedtööd ära ja Gregr samuti. Nüüd jäi veel mõelda, mida me täna teeme. Marlen arvas, et me võiks turule minna, et ta saaks uute saabastega eputama minna. Meie ülejäänud laitsime selle idee maha ja otsustasime hoopis mägedesse minna. Võtsime kaardi lahti ja hakkasime sobivat kohta otsima. Leidsime nii mõnegi koha, kuhu võiks/tasuks minna. Ainukene mida me ei leidnud oli see, kuidas sinna saab. Kuskil mägede vahel on kindlus/klooster misiganes varemed, kuid ühtegi teed mis sinna läheks ei ole kaardi peal näha. Samas tahaks enne teada, kui pikk maa on, sest lapsed ei viitsi/jõua/taha liiga palju käia. Ja, kui peab liiga palju mäkke ronima, siis nad hakkavad samuti vinguma. Jätsime need kohad hetkel kõrvale ja uurime hiljem, kuidas nende juurde saab. Vaatasime hoopis teist kaarti, kus olid matkarajad välja toodud. Juures oli, kui pikk mingi lõik on ja mida kus näha saab. Mõeldud tehtud sinna me

Viimane vara hommikune ärkamine sellel nädalal. Lapsed muidugi arvasid samuti, et nemad peavad vara üleval olema. Kuid nad läksid peale sööki oma tuppa ja toimetasid seal. Mina panin nagu ikka pesu pesema ja hakkasin koristama. Huvitav oli see, et lapsed ei võtnud sõna teemal, miks ma koristan. Selle asemel tegid nad ära, mis ma neil palusin teha. Toad said korda, pesu kuivama ja lapsed läksid õue. Mina nendega kaasa ei saanud minna, kuna käisin pesemas ja märja peaga ei taha välja minna. Nohu hakkab ka ära minema ja ei ole vaja kohe uut asemele hankida. Üldse ei ole ma viimasel ajal viitsinud kirjutada nii, et pidin selle töö ka ära tegema. Vahel ma ikka mõtlen, kas ma pean igapäev midagi kirjutama. Võiks ju teha seda, siis kui on mida öelda või, kui midagi huvitavat on toimunud. Kuid ei, ma olen ju algusest peal igapäev midagi kirja pannud. Tulevikus on endal, miks mitte ka lastel huvitava lugeda. Või oleks parem, kui nad ei loeks? Kes seda teab. Lapsed läksid kiirelt õue ja seda tõe

Ootasin hommikul, et kõik asjad saaks tehtud ja kõik kodunt minema läheks. Seejärel võtsin õmblusmasin välja ja lasin nõela alla. Proovilappi peal tuli ilus pikk õmblus ja nii ma oma töö välja võtsin. Sain mõned õmblused teha, kui kordus eilne st nii tuli nõela tagant ära. Keerasin nõela ja proovisin uuesti ja sain natukene jälle õmmeldud. Kui juba asi hakkas pidevalt korduma, siis võtsin kätte ja vahetasin nõela üldse ära. Sai siin ükskord terve karp nõelu ostetud ja lootsin, et äkki uus teeb imesid. Tegigi mõneks ajaks. Kuid, siis hakkas jälle jama pihta ja lõpuks ma loobusin. Lasen Peetril masina nö paika panna ja, siis teen oma asja edasi. Hetkel mul ei ole selleks närvi, et pidevalt nõela niidi taha panna ja tööd teha ikka ei saa. Mul on juba ammu telefoni ekraani kaitsekile ühest nurgast lahti. Peetrit häirib see millegipärast rohkem, kui mind ja nii hakkas ta täna kilet vahetama. Uus kile sai koos telefoniga ostetud ja see on pikalt kapis oodanud. Me ei teadnud ostes, et ekraani

Kuna mul on jätkuvalt nohu, siis kõndima ma see nädal ei lähe. Üldse oli hommikul väljas külm. Termomeeter näitas 0, aga tundus, et on rohkem. Hiljem tuli päike välja ja läks soojemaks. Mul on plaanis üks „asi“ õmmelda ja sellega ma tegelema hakkasin. Viimane kord, kui õmblesin, siis masin tegi trikke. Nüüd on masin mitu nädalat saanud oma käitumise üle järele mõelda ja loodetavasti on koostöö aldis. Lõikasin kõigepeale vajalikud tükid välja, mis võttis terve igavika. Igatahes pöial oli selle töö järel tuim. Istusin masina taha ja hakkasin õmblema. Mõned sentimeetrid sain tehtud, kui niit tuli nõela tagant ära, ikka juhtub. Panin tagasi ja kordus sama asi ja nii mitu korda. Kuna ma ei ole suurem asi mehhanik, siis ei osanud ma midagi teha. Vahetasin niidi ära ja seejärel sain natukene õmmelda, kuid mitte palju. Kui ma olin ca 100 korda niiti tagasi pannud oli kaks võimalust. Ma kas panen masina ära või viskan aknast välja. Otsustasin esimese kasuks. Hiljem küsin Peetri käest, milles võ

Nina on jätkuvalt kinni ja tänu sellele ärkasin enne kella. Köhima enam väga ei aja, saaks nohust ka lahti, siis oleks hea. Nagu ikka läks Peeter tööle ja lapsed kooli. Mina tulin koju ja mõtlesin, et teeks midagi. Sõin hommikust ja tundsin, et ma ei taha midagi teha. Silmad olid valusad, nina jooksis nagu mahlakask ja enenrgitase oli nullis. Ainuke asi, mida ma teha tahtsin oli voodisse minna. Nii ma endale laisklemise päeva lubasin. Vedelesin voodis, vahepeal jäin isegi magama. Vähemalt, siis ma magasin, kui kell helisema hakkas. Mõtlesin, et tõusen üles ja tõmban põrandad tolmuimejaga üle, aga ei teinud seda. Enesetunne oli natukene parem, aga ei midagi head. Tegin tassikese gripiteed ja peale seda läksin lastele järgi. Natukene oli aega, et lastele kooli järgi minna (õhtul), kui keegi koputas. Tegin ukse lahti ja seal oli hoiulapse ema. Ta ütles juba hommikul, et läheb päeval arsti juurde, tal on midagi jalaga. Nüüd tuli välja, et ta on haiguslehel ja seda kuni järgmiseni teisipäev

Nina on kinni ja köhima ajab samuti, katsus siis niimoodi magada. Uni tuli selleks ajaks, kui kell helisema hakkas. Oi, kui raske oli ärgata. Kööki jõudes vaatasin välja ja ilmnes, et ilm on jätkuvalt pilves. Vaadates mõned minutid hiljem uuesti välja ilmnes, et vahepeal on tekkinud udu. Udu oli nii tihe, et bähtavus oli ca 20 meetrit. Tore algus päevale mõtlesin ja tegelesin enda asjadega edasi. Läks natukene mööda, kui udu hakks hajuma ja nähtavus läks paremaks. Mõtlesin, et äkki tuleb hiljem päike ka välja. Mul on vaja laste joped puhtaks pesta ja tahaks nad õue kuivama panna. Kehva ilmaga kuivavad nad mitu päeva, seega ootan ilusat ilma. Otsustasin, et pesu ma täna ei pese. Eile jõudsid karnevalikostüümid kohale ja täna saime meie endi omad kätte. Lapsed oli vaimustuses ja tahtsid kohe selga panna. Kuid enne seda oli vaja õues olla ja seejärel kodusedtööd ära teha. Gregor pani enda kostüümi selga ja küsis kas ma võiksin selle talle osta. Kusjuures Gregor oli see, kes ütles, et tema

Ilusat veebruarit! Ongi uus kuu käes ja kevad jälle lähemal. Äratuskell oli ka lähedal ja ajas üles. Nagu ikka tuli alustada algusest ja nii see päev käima saada. Hoiulaps toodi varakult ja tema heitis diivani peale pikali ja teeskles magamist. Mulle see sobis. Meie lastel ei lubanud ma teda segada ja nii said nemad söödud, pestud ja riidesse. Seejärel lubasin hoiulapsel öelda, et aeg on kooli minna. Lapsed kooli viidud läksin teiste emadega hommikusele kõnniringile. 6 km sai tunniga mahakäidud ja enesetunne oli hea. Jalg hakkas natukene enne koju jõudmist tunda andma, aga ei midagi hullu. Nagu ikka tuli koristada, pesu pesta ja süüa teha. Lapsed tulid koolist ja küsisid, kas nad võivad tahvlisse minna. Kuna nad tegid seda viisakalt, siis said nad ka loa. Suurema osa lõunast nad seal ka olid.a Peeter tuli samuti koju ja ütles, et midagi huvitavat ei olnud. Täiesti tavaline tööpäev. Seega täiesti igav päev. Peale kooli olime väljas ja üle mitme päeva oli soe ja päikseline, vilus näitas

Jälle on pühapäev ja kuhugile ei ole kiiret. Marlen tegi lõpuks oma kodusetööd ära ja seejärel olid nad kordamööda tahvlis. Seda kõike seniks, kuni nad millegipärast kaklesid ja said ülejäänud päevaks tahvli/arvuti keelu. Mõtlesime, et peaks kuhugile jalutama minema ja nii ma kohta otsima hakkasin. Siin ümbruskonnas on päris palju kohti, kus me ei ole veel käinud. Täna valisime välja ühe küla, mis jääb mägedesse ja siit ca 30 minuti kaugusele. Kohale jõudes leidsime koha, kust inimesed käivad vett võtmas. Siin on suhteliselt populaarne käia mägedest vett toomas. Meie ei ole seda kordagi teinud. Täna jäi meil samuti vesi võtmata, kuna polnud kuhugile panna. Selle asemel läksime mööda rada jalutama. Meie puhul on tüüpiline see, et me ei viitsi käia mööda etteantud rada, me peame ikka omamoodi tegema. Nii läks ka täna. Esimene tee, mis keeras ära sealt läksime ka meie. Alguses oli rada olemas ja tundus, et sealt on enne ka käidud. Kuid ühtäkki sai rada otsa, aga meil polnud mõtteski taga

Uni läks enne kella ära ja nii see päevake jälle algas. Nagu ikka tuli söök teha ja teed keeta. Kuna Peetril on siin vererõhuga probleeme, siis on kohvi jjätkuvalt keelatud. Pealegi mis saaks hommikul parem olla, kui põdrasamblatee meega. Lapsed nagu ikka ei taibanud magada ja olid liiga vara üleval. Ma ei ole enda teada juba mitu nädalavahetust midagi küpsetanud. Ilm oli kole ja selleks, et midagi ilusat päevas oleks panin taina kerkima. Lisaks tegin laste abiga valmis keedukreemi. Mõlemad lapsed tahtsid aidata, aga väga palju ma ei saanud lasta neil teha. Mingi aeg nad segasid kreemi, aga siis hakkasid tükid tulema ja pidi ise tegema. Kuid polnud hullu, kreem sai hea nagu ikka. Peeter ütles koju tulles, et seekord on tainas hästi välja tulnud. Esimene plaaditäis saiu oli enne otsas, kui teine ahjust välja tuli. Njah, eks järgmine nädal peab rohkem käima, et saiad maha saaks. Enne poodi minekut oli aeg teha siesta. Kuidgi harjunud juba selle laupäevase siestaga. Marlen ütles kohe, ku

Ja ongi käes selle nädala viimane koolipäev, tegelikult ka selle kuu viimane. Ei saa mina aru, kuhu see kuu on kadunud. Päevad/ nädalad kihtuvad mööda nii, et ei saa arugi. Üks mis ei püsiva väärtusega on see, et hommikul tuleb tõusta ja tegutsema hakata. Nagu ikka läks Peeter tööle ja lapsed kooli. Mina selle eest tulin koju hakkasin pesu pesema ja koristama. Täna hommikul kõndima keegi ei läinud ja ma ei viitsinud üksinda samuti minna. Selle eest osad läksid rattaga sõitma, aga seda ma teha lihtsalt ei tahtnud. Üldse on minu rattal üks rehv tühi, ei ole vaadanud kas see on lihtsalt tühjaks läinud või on miski katki torganud. Kuid mina otsustasin nö homse suurema koristamispäeva täna ära teha. Ehk on homme ilus ilm ja saan päeval lastega jalutama minna. Nii ma neile hommikul ka ütlesin, nemad sellest vaimustatud ei olnud. Kuid elame-näeme. Sain mina toad korda. Viimasena pesin köögipõranda puhtakse, tegin endale teed ja istusin diivanile. Seejärel helises tlefon ja Peeter ütles, et ta